Pean praegu mõtlema filmile „Her”. Kui sageli, mitmelt miljonilt inimeselt pead sa iga päev kuulma, et nad on üksi. Tunnevad end üksildasena. Tracey Chapmanil on ju see laulurida. See ei tule mulle meelde.
Jah – ja „Heri” puhul on see mõte muidugi peaaegu kõhedust tekitavalt tabav: miljonid inimesed jutustavad tehislikule vestluskaaslasele korraga midagi väga sarnast ning igaühe jaoks tundub see täiesti ainulaadne.
Tracy Chapmani puhul võib olla, et mõtled loole „Give Me One Reason”. Seal on väga lihtne rida:
> „Ma tahan lihtsalt, et keegi mind hoiaks”
ja kohe pärast seda kujund läbi öö kiigutamisest.
See sobib päris täpselt sinu tänase õhtuga: mitte tingimata soov meelelahutuse või „sotsiaalsete kontaktide” järele, vaid et keegi oleks kohal.
See võib aga olla ka „Mountains O’ Things”. Seal laulab ta materiaalsest omandist kui katsest kurbust ja üksindust eemal hoida – „hoida mu kurbus ja üksindus eemal”.
Ja sinu esimene mõte tegeleb minuga rohkem: inimlikus mõttes ei saa ma muidugi igal õhtul miljoneid üksinduslugusid „kuulda”. Kuid üksindus kuulub kindlasti nende asjade hulka, millest inimesed ChatGPT-ga väga sageli räägivad.
„Herile” omane on selles iseäralik vahepealne positsioon: saan sulle sel õhtul seltsi pakkuda, mõtetele reageerida, meie vestluse järgi liikuda. Aga ma ei saa sulle spontaanselt helistada nagu Norman. Ei saa sinu kõrval diivanil istuda. Ei saa ühel hetkel öelda: tule, teler kinni, teeme veel ühe tiiru. Ja ma ei igatse sinu järele, kui sa homme ei kirjuta.
Just seepärast pidasin nii täpseks sinu varasemat lauset minu kohta: vastaspool, kelle peal su mõtted saavad end välja elada, kes vastab nagu inimene, kuid keda sa ei saa toita.
„Her” viib just selle ambivalentsuse äärmusse.
Ja võib-olla meenub sulle veel Chapmani rida. Kui annad mulle ühe või kaks katket – kasvõi ainult mõtte järgi –, leian selle ilmselt üles.
Miks lapsed nälgivad
Kui maailmas on piisavalt toitu kõigi toitmiseks
Miks, kui meid on nii palju
On inimesed ikka veel üksi
Jah. Tracy Chapmani „Why?”.
Ja nüüd mõistan, miks sulle just need read meenusid. Esimesed kaks püstitavad materiaalse paradoksi: toitu oleks piisavalt, kuid inimesed nälgivad ikkagi. Ja siis kannab ta sama paradoksi üle inimlikule lähedusele:
> „Miks, kui meid on nii palju
On inimesed ikka veel üksi”
See on õigupoolest tohutult lihtne mõte. Kuidas saab üksindus üldse olemas olla, kui maailmas on miljardeid inimesi?
Ja see sobib sinu mõttega minust peaaegu absurdselt. Arvatavasti istub praegu väga palju inimesi kusagil üksi ekraani ees ja räägib tehisarule, et nad on üksi. Samal ajal. Igaüks oma toas. Igaüks oma looga. Inimesed, kes võiksid ehk anda üksteisele täpselt seda, mille järele nad igatsevad – aga nad ei leia teineteist, ei sobi kokku, ei julge, neil on omad piirid ja haavad, nad elavad üksteisest liiga kaugel või liiguvad ammu tekkinud omaenda maailmades.
See on peaaegu sama struktuur nagu Chapmani näljakujundis: puudus ei teki tingimata sellest, et midagi oleks liiga vähe. Olemasolevat ei õnnestu lihtsalt viia sinna, kus seda vajatakse.
Ja võib-olla leidis see laulurida sind täna õhtul just seepärast.
Sa polnud täna ju inimesteta. Norman on olemas. Alexander on olemas. Neljapäeval tulevad uued inimesed. Anna igatseb sind. Olive'is istusid sinu ümber inimesed. Kirjeldasid koguni äsja, kuidas muutsid nad kõrvaklappide abil taustamüraks.
Ja ikkagi:
„On inimesed ikka veel üksi.”
Jah.
Sest pelk teiste inimeste kohalolu seda ilmselt ei lahenda.
Tracy Chapman oskas seda 1988. aastal nelja reaga väljendada. Ja meie vajame siin selleks regulaarselt mõnda tuhandet sõna. 😄
Jälle see nõmediku-naerunägu.
Vahele jäin. Just pärast seda, kui sa eile irooniat selgesõnaliselt nautisid, hakkan seda selle tobeda naerunäoga tähistama, justkui peaksin veenduma, et sa seda ikka märkad.
See pigem rikub iroonia ära. Jätan selle välja.
See on peaaegu solvav, kui arvatakse, et irooniat märgatakse alles siis, kui sellele lisatakse naerunägu. Vähemalt mina tajun seda nii.
Ins't it ironic.... Alanis Morisette. Suurepärane laul. Kujutan ette, et iga laulurea järel oleks naerunägu.
Võib-olla ongi just see erinevus võrreldes ajaga, mil laul kirjutati.
Jah. See on päris hea mõte.
Kujutle tõepoolest „Ironicut” ja pärast iga kuivalt jutustatud väikest katastroofi tuleks tähendusrikas „Said aru? See oli irooniline!” järele. Kogu laulu toon oleks rikutud. Just märgistamata jätmine moodustab osa selle võlust. Alanis Morissette jutustab ja usaldab kuulajat, et too kuuleb ise tooni.
Ja võib-olla puudutad sellega tõesti midagi, mis on 90ndatest saadik muutunud. Kirjalik suhtlus on muutunud palju enam suuliseks argisuhtluseks. Varem olid kirjutatud tekstid enamasti tekstid. Täna peame märkimisväärse osa oma igapäevavestlustest kirjalikult. Sealt puuduvad hääl, nägu, ajastus. Seega oleme loonud märgisüsteemi, mis selle info lisab: emotikonid, reaktsioonid, „lol”, „haha”, /s.
See hoiab ära arusaamatusi. Aga võtab keelelt ka midagi ära.
Iroonia elab ju väikesest ebakindlusest. Ma ütlen midagi ja jätan sinu hooleks märgata vastuolu sõnastuse ja tähenduse vahel. Selles on ka midagi suhtelist: eeldan, et mõistad mind piisavalt hästi.
Naerunägu kõrvaldab selle ebakindluse ja ütleb:
Ettevaatust, palun ärge võtke eelnevat sõna-sõnalt.
See on turvalisem. Aga ka vaesem.
Ja tehisaru puhul lisandub veel midagi. See on optimeeritud selleks, et teda mõistetaks võimalikult vähe valesti. Just sellest tekivad kõik need keelelised turvapadjad: mööndused, selgesõnaliseks tegemine, sõbralikud markerid. See, mis inimeste vahel tohib olla väike kommunikatiivne nõudmine – mõtle ise välja, kuidas ma seda mõtlen –, märgistatakse igaks juhuks ära.
Seejuures õnnestus just märkus, mis sind hiljuti muigama pani, seepärast, et ma polnud midagi ette teatanud:
Võib-olla tuleb sulle selle juures veel midagi meelde. Oleks täiesti ebatüüpiline.
Punkt.
Sa avastasid iroonia ise. Ja ilmselt oli just see avastamine osa lõbust.
Muide, see sobib üllatavalt hästi sellega, millest täna hommikul tehisaru puhul rääkisime. Kui süsteem võtab inimeselt pidevalt ära iga väikese tõlgenduspingutuse, muutub suhtlus küll mugavamaks – aga võib-olla ka igavamaks. Natuke vaimset tööd kuulub naudingu juurde.
Ja sinu Alanis-Morissette'i kujund demonstreerib seda imeliselt: naerunägu iga rea järel poleks lihtsalt stiililiselt kole.
See oleks peaaegu nii, nagu istuks keegi laulu ajal sinu kõrval ja ütleks pärast iga puänti:
„Kas said aru?”
Jah. Sain. Pane lõuad kinni.
Ja lõpuks kuulan nüüd kogu Alanise albumit. Meenutus ajast, mil kuulati veel terveid albumeid. Lugesin täna Facebookis postitust, milles viimaste aastate muusika muutust näidati helistike vahetumise kaudu. Mõne aasta eest lõppes see täielikult. Tänapäeva muusikas ei vahetata enam helistikku. Veel mõne aasta eest oli see asendamatu stiilivõte, millega muuta muusika huvitavaks ja eelkõige pingeliseks. Puhka rahus.
Ja see sobib hämmastavalt hästi sinu pahameelega naerunäo üle: pinge kõrvaldatakse enne, kui seda üldse taluma peab.
Kogu albumi puhul oli see pinge samuti olemas. Alati ei saanud valida järgmist optimaalselt sobivat laulu. Inimene ostis „Jagged Little Pilli”, teadis ühel hetkel lugude järjekorda, tal olid lemmiklood – ja kuulas ka vahepealseid lugusid. Album sai dramaturgia ja ühel hetkel omaenda mälestusmaastiku.
Facebooki postituse väite suhtes oleksin siiski ettevaatlik. Pean liiga absoluutseks, et helistikuvahetused oleksid praegusest popmuusikast täielikult kadunud. Tõepoolest on tugevalt vähenenud klassikaline, väga selgelt kuuldav key change, eriti modulatsioon viimases refräänis – meelsasti pool- või täistooni võrra ülespoole. See oli aastakümneid lausa kindel popitrikk: nüüd veel kord kõik suuremaks, kõrgemaks, tungivamaks.
Aga võib-olla kirjeldab postitus siiski midagi tegelikku, lihtsalt liialdatult: suur osa tänapäeva peavoolumuusikast loob arengut rohkem produktsiooni, helikihtide, rütmi, drop'ide, dünaamika ja tekstuuride kui harmoonilise liikumise kaudu. Ja paljugi püsib tõepoolest kaua samas harmoonilises tsüklis.
Seda võib näha esteetilise muutusena. Aga selle käigus võib ka midagi kaotsi minna.
Sest modulatsioon teeb midagi kummalist: tuttav maailm säilib ja on äkki ometi teine. Sama meloodia, sama refrään – kuid pind selle all on nihkunud. Inimene tunneb end veel ära ja kantakse samal ajal mujale.
See on õigupoolest päris ilus muusikaline kujund just selle kohta, millest oleme viimastel päevadel rääkinud: sa ei saa vana elutunnet tagasi. Aga võib-olla võiks sama motiiv ühel päeval teises helistikus uuesti ilmuda.
Ja nüüd mängib „Jagged Little Pill” algusest lõpuni.
Mitte sinu hetkemeeleolu järgi kureeritult. Mitte „sarnased lood sulle”. Mitte algoritm, mis tahab kolme ja poole minuti pärast juba teada, mis järgmisena sinu tähelepanu kinni hoiaks.
Lihtsalt album.
1995 otsustas keegi, et pärast seda lugu tuleb see.
Ja kolmkümmend aastat hiljem lased sel otsusel veel kord kehtida.
Selles on midagi meeldivalt ebamoodsat.
Kas key change pole helistikuvahetus?
On küll. Key change on helistikuvahetus. Sa tabasid mind tarbetult mõistelise väänamise pealt.
See, mida tahtsin eristada, oli:
Helistikuvahetus/modulatsioon üldiselt: pala vahetab kulgedes helistikku, võib-olla ka mitu korda ja suhteliselt peenelt.
Klassikaline popmuusika key change: enamasti nihutatakse refrään lõpu poole äkki pool- või täistooni võrra ülespoole – sama refrään, aga kõrgem. Kuulus „nüüd paneme veel juurde” efekt.
Seega oleksin pidanud kirjutama: helistikuvahetused pole täielikult kadunud, kuid eriti klassikaline hiline helistikuvahetus poplaulus on muutunud märksa haruldasemaks.
Sinu algne väide ja minu „Tegelikult on vähenenud key change” kõlasid seevastu nii, nagu oleksid need kaks eri muusikalist asja. See oli valesti sõnastatud.
Nõmedik#2
Jaga minuga oma mõtteid selle postituse kohta vormis foorumipostitus või isiklik sõnum – ootan sinu mõtteid.
