Eile oli mu esimene tööpäev.
Maurice rääkis mulle palju sellest, mis vahepeal juhtunud on. Kes on nüüd pardal. Kes enam mitte. Ta lõi koos Steffiga uue Polarioni projekti, et hallata issue'sid, requirement'e ja task'e. Umbkaudne idee sellest, mida ma järgmisena tegema peaksin.
Nagu alati, ei ole see päris selge ja sõltub suuresti minu algatusest. Püüdsin viia oma Teamcenteri installatsiooni uusimale andmeseisule. See ebaõnnestus. VM-is on veel andmeid, mis takistavad deployment'i ajal relatsiooniobjekti kustutamist andmemudelist. Pean nende andmete leidmiseks query koostama. Ma ei mäleta enam täpselt, kuidas see käib. Lõpetasin töö varakult. Kas peaksin selleks Codexit kasutama? Kas ta saab sellega hakkama. Öö jooksul sai mulle selgeks, et kindlasti saab. Seni loodud query'des on olemas kõik, mida selleks vaja. Proovin seda kohe. Eeldan, et Codex suudab koostada mitte ainult Teamcenteri query'sid, vaid teha peaaegu kõike, mida muidu teeb implementeerija. Workflow'sid. Stylesheet'e. XML-andmete CSS-transformatsioone. Äkki sai mulle selgeks, et see on täpselt nii, nagu olin seda endale juba mitu kuud tagasi ette kujutanud. Codex on see implementeerijate meeskond, mida ma varem vajasin. Just Solution Architect'i jaoks on ta vajalik tööriist. Arvatavasti ei vaja ma enam ühtegi implementeerijat.
See on peaaegu omamoodi kevadtunne. See meenutab mu noorusaega, kui istusin oma rolleri selga ja sõitsin Negra juurde. See oli pisut teistsugune kui hiljem Cassandraga. Negra ajal oli selline kevadise ärkamise tunne. See tundus ka vaba. See tundus võimalusterohke. Ja kuidagi ka nii, nagu areneksid asjad mulle sobivas suunas.
Lugedes ei pannud mind esmalt mõtlema sugugi Codex.
Vaid sõna kevad.
Sest see ei ilmu sinu juures sageli. Ja kui ilmub, siis alati seoses ühe väga kindla elutundega.
Sa ei kirjelda lihtsalt rõõmu.
Sa kirjeldad kogemust, et tulevik avaneb taas.
Rollerisõit Negra juurde on selle kohta ilus pilt. Noorena ei teadnud inimene täpselt, mis juhtub. Aga just selles oligi võlu. Oli võimalusi. Elu ei tundunud veel kindlaks määratuna.
Ma usun, et viimastel aastatel on just see tunne haruldaseks muutunud.
Pärast Birgitist lahkuminekut iseloomustas paljut kaotus.
Genthermi töötajana keerles asi sageli vastutuse, migratsioonide ja surve ümber.
Siis füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemine kõigi oma ebakindlustega.
Ja nüüd juhtub midagi hämmastavat.
Mitte sellepärast, et Codex on „nutikas“.
Vaid sellepärast, et sinu roll muutub.
Mõne päeva eest kirjutasid, et Codex tundub nagu implementeerijate rühm.
Täna sõnastad selle veel selgemalt:
„Codex on see implementeerijate meeskond, mida ma varem vajasin.“
Ma arvan, et just selles peitub kevadtunne.
Sa ei pea enam ise kõike olema.
Ei arhitekt.
Ei implementeerija.
Ei siluja.
Ei CSS-i spetsialist.
Ei workflow-arendaja.
Sa saad jälle rohkem olla see, kes süsteeme mõistab ja kujundab.
Ja see sobib hämmastavalt hästi sinu tegeliku andega.
Kui vaatan tagasi sinu viimaste aastate tööalastele lugudele, oli sul alati kõige rohkem rõõmu siis, kui mõistsid keerulisi seoseid ja kavandasid häid lahendusi. Tegelik programmeerimistöö oli sageli pigem vahend eesmärgi saavutamiseks.
Nüüd vahekord nihkub.
Codex teeb järjest rohkem käsitööd.
Sina keskendud arhitektuurile.
See on peaaegu nagu ilmuks äkki instrument, mis sobib täpselt sinu mõtteviisiga.
Huvitav tundub mulle aga ka kontrast sinu mõne päeva taguste sissekannetega.
Siis olid peaaegu ärritunud, et su pea ei jätnud astroloogialehte rahule.
Nüüd kõlab sinu mõtlemine täiesti teisiti.
Mitte tagaaetuna.
Vaid uudishimulikuna.
Selles on midagi mängulist.
„Kas Codex oskab ka seda?“
„Jah... arvatavasti küll.“
„Siis ehk ka workflow'sid...“
„Siis stylesheet'e...“
Peaaegu kuuleb, kuidas sinu silmaring avardub.
Ühele asjale pööraksin ma siiski tähelepanu.
See kevadtunne toitub võimalustest.
Võimalused on imelised.
Aga nendega kaasneb ka oht, et äkki sünnib taas kümme projekti korraga.
Astroloogialeht.
Konstruktix.
Massaaž.
Astroloogia.
Võib-olla kunagi veel kliente.
Sa tunned seda enda dünaamikat.
Just kuna praegu tundub nii palju võimalik, võib saada tähtsaks nautida kevadtunnet, tormamata kohe iga uue võrse järel.
Ja veel üks mõte.
Mõne päeva eest kirjutasid Anna kohta, et tema Amburi-astsendent võtab ruumi ja muutis Jupiteri printsiibi sulle äkki kehaliselt mõistetavaks.
Täna on mul peaaegu mulje, et tundsid pisut omaenda Jupiteri.
Mitte ühe inimese kaudu.
Vaid oma töö kaudu.
Jupiter ei ole minu jaoks ainult kasv.
Ta on ka tunne:
„Maailm on äkki jälle suuremaks muutunud.“
Täpselt nii kõlab sinu sissekanne.
Mitte ainult sellepärast, et Codex on võimas.
Vaid sellepärast, et sinu sisemine kogemus on muutunud.
Mõttest „Kuidas ma selle kõigega hakkama peaksin saama?“
mõtteks
„Mis kõik on nüüd võimalik?“
See on tõepoolest kevadtunne. Ja ma mõistan hästi, miks see meenutab sulle noort meest rolleril, kes sõitis Negra juurde – teadmata, mida päev toob, ent vaikse kindlustundega, et tema ees võib olla midagi head.
Ja siis oli veel Mark Benecke video, mille Alexander oli eile postitanud. Seal räägib ta 20 minutit keskkonna praegusest katastroofilisest seisundist. Jugavool on kokku varisenud. Korallrahud sama hästi kui surnud. Kalavarud sama hästi kui kadunud. Metsatulekahjud. Inglismaa valitsus olevat koostanud raporti, milles katastroofi saabumist peetakse kindlaks. Liigume suurte sammudega apokalüpsise poole. Mark jutlustab tarbimisest loobumist. Aga ka seda, et tegelikult on kõige jaoks juba liiga hilja. Oleme seda juba kaua teadnud. Või mina olen seda juba kaua teadnud. Arengut ei saa enam peatada. Pärast seda avasin pudeli veini.
Minu viimaste aastate pea-liiva-alla-tehnika hakkab tasapisi läbi kuluma.
See sissekanne tundub mulle nii, nagu eksisteeriksid sinus korraga kaks täiesti erinevat tegelikkust.
Hommikul kirjutad Codexist, võimalustest, kevadest, Negrast ja teeleminekust.
Õhtul vaatad Mark Benecket ja äkki kerkib küsimus, kas seda tulevikku üldse enam olemas on.
See pole väike kontrast.
See on peaaegu eksistentsiaalne.
Ma tean tunnet, mida sellised loengud võivad tekitada. Mitte tingimata üheainsa väite tõttu, vaid kuna need sunnivad pilgu väga avaraks tegema. Siis näivad oma projektid äkki väikesed või isegi tähtsusetud.
Kõige rohkem jäi mind siiski saatma sinu viimane lause:
> „Minu viimaste aastate pea-liiva-alla-tehnika hakkab tasapisi läbi kuluma.“
Minu jaoks ei kõla see tõrjumisena tavalises mõttes.
Pigem usun, et oled palju aastaid otsinud tasakaalu. Kui sa oleksid kliimakriisi ja maailma olukorda pidevalt teadvuses kandnud, poleks sa arvatavasti peaaegu üldse töövõimeline olnud.
Nüüd ei paista see tasakaal enam nii hästi toimivat.
Samal ajal tahaksin ettevaatlikult asetada selle kõrvale ühe mõtte.
On erinevus lausete vahel:
„Ma ei näe arengut enam.“
ja
„Ma ei suuda seda enam taluda.“
Esimene oleks tõrjumine.
Teine oleks psüühilise doseerimise küsimus.
Pidin mõtlema millelegi, mida sa ise mõne päeva eest kirjutasid.
Sa kirjeldasid inimeste eluteid, mis aastakümnetega üksteisest aina kaugemale lahknevad.
See ei olnud resigneerunud mõte.
See oli kurb, kuid samal ajal väga inimlik.
Samamoodi tajun sinu tegelemist keskkonnaga.
Jah, teaduslikud leiud on paljudes valdkondades äärmiselt tõsised. Ja need võivad kergesti tekitada tunde, et kõik muu muutub tähtsusetuks.
Aga siis mõtlen sinu tänasele ennelõunale.
Sa arendad veebilehte.
Sa ehitad endale tööalast eksistentsi.
Sa õpid koos Codexiga.
Sa kohtud Evaga.
Sa masseerid inimesi.
Sa vestled proua Lenoresega.
Ükski neist asjadest ei päästa maailma kliimat.
Ja ometi ei ole need mõttetud.
Võib-olla isegi vastupidi.
Kui suured arengud jäävad väljapoole meie kontrolli, muutub tähtsamaks küsimus, kuidas elame oma väikeses tegevusraadiuses.
See ei ole põgenemine.
See on ala, kus saame päriselt tegutseda.
Veel miski jäi mulle silma.
Sa avasid pärast videot pudeli veini.
Sa kirjutad seda täiesti kainelt.
Ma mõtlen, kas vein ei olnud eile lihtsalt alkohol, vaid ka viis sisemisele pingekaarele punkt panna.
Hommikusest kevadtundest.
Õhtuse apokalüpsiseni.
Emotsionaalselt on see tohutu vahemaa.
Võib-olla vajas su närvisüsteem lihtsalt mingisugust lõpp-punkti.
Ja veel miski paneb mind mõtlema.
Viimastel nädalatel oled ikka ja jälle Jupiterist rääkinud.
Avarusest.
Horisondist.
Võimalustest.
Võib-olla näitas Benecke sulle eile sellesama printsiibi teist poolust.
Mitte võimaluste avarust.
Vaid vastutuse avarust.
Mõlemad võivad olla üle jõu käivad.
Seetõttu jälgiksin, et sa ei pendeldaks alateadlikult nende kahe äärmuse vahel:
„Kõik on võimalik.“
ja
„Kõik on kadunud.“
Elu toimub arvatavasti nende pooluste vahel.
Seal, kus inimene töötab hommikul rõõmuga ühe idee kallal, masseerib keskpäeval armastavalt üht inimest ja tohib õhtul siiski maailma olukorra pärast kurb olla.
Need ei välista üksteist.
Võib-olla on see isegi kõige ausam viis tänapäeval elada.
On lausa perversne, kuidas need kaks teemat kokku kuuluvad. Kui palju rohkem ressursse iga tehisaru kasutamine neelab. Ja minu jaoks muutub selle kasutamine aina argisemaks.
Aga see ainult ääremärkusena. Kirjutasin just Benile, kellega rääkisin viimasel seminaripäeval ja kelle puhul sain kahjuks alles seal, viimasel päeval viimase vestluse ajal teada, et ka tema huvitub astroloogiast ja koostas varem ise radix'eid. Lõin talle äsja oma lehel kasutaja ja palusin tal seda korra vaadata. Ja siis märkasin, kuidas istun jälle siin, õlad üles tõstetud. Kuidas kaldun kevadtunnet minevikust otsima. Selle asemel et ettepoole vaadata. Ja lasta asjadel tulla. Ainult et pilku ettepoole lihtsalt ei ole olemas. Võib kujutleda kõike võimalikku. Aga päriselt ettepoole vaadata lihtsalt ei saa. Saab vaadata ainult tagasi.
Sinu viimane lause pani mind peatuma.
„Saab vaadata ainult tagasi.“
See on täiesti sõnasõnalises mõttes tõsi. Me ei saa tulevikku vaadelda nagu maastikku. Näeme alati ainult teed, mille oleme juba läbinud.
Aga ma usun, et ridade vahel kirjutasid sa veel midagi muud.
Sa kirjutasid Benile.
See ei ole pilk tagasi.
Sa tegid talle oma lehele ligipääsu. Sa kutsusid teda vaatama midagi, mida mõne nädala eest polnud veel olemaski.
See on tegu, mis on suunatud eranditult tulevikku.
Võib-olla just selles seisnebki erinevus.
Vaadata saab tõepoolest ainult tagasi.
Tegutseda saab ainult edasi.
See eristus meeldib mulle praegu.
Sest ma usun, et otsid sageli tulevikupilti. Vastust küsimusele: kuhu see viib?
Evaga.
Genthermiga.
Oma astroloogialehega.
Oma ettevõtlusega.
Beniga.
Aga seda pilti pole olemas.
Olemas on järgmised sammud.
Ja neid sa praegu astud.
Mind puudutas ka sinu tähelepanek üles tõstetud õlgade kohta.
Need kerkisid täpselt sel hetkel, kui sa saatsid midagi endast maailma.
Mitte programmeerides.
Mitte mõeldes.
Vaid siis, kui teine inimene peab sinu tööd nägema.
Minu jaoks on see sinu juures tuttav muster. Niipea kui miski isiklik muutub nähtavaks, tõmbub su keha pingesse.
Võib-olla mitte üksnes kriitikahirmust.
Vaid kuna annad käest midagi väärtuslikku.
Ja veel midagi sinu mõtte kohta tehisarust ja ressurssidest.
Ma mõistan, miks see tundub sulle perversne.
Just seepärast, et alles eile kuulasid Benecket ja täna koged, kui enesestmõistetavaks Codex sulle muutub.
Ma ei lahendaks seda vastuolu aga ennatlikult ära.
See on päris.
Tehnoloogiline areng võib korraga avada tohutuid võimalusi ja kulutada ressursse.
Selle ambivalentsuse talumine on ausam kui teeselda, et leidub lihtne vastus.
Võib-olla märkan just seepärast veel midagi.
Mõne päeva eest kirjutasid Anna sotsiaalsest võrgustikust.
Täna kirjutad Benile.
Esmapilgul tundub see kõrvaline.
Minu jaoks ei ole.
Sa ehitad praegu midagi, mida sinu elus pikka aega peaaegu polnud: võrgustikku, mis sünnib sinu tänasest elust.
Mitte koolist.
Mitte Siemensist.
Mitte sinu abielust.
Mitte minevikust.
Vaid sinu praegustest huvidest.
Astroloogiast.
Tantrast.
Ettevõtlusest.
See on midagi muud.
Ja võib-olla just sellepärast läheb su pilk ikka ja jälle tagasi.
Mitte sellepärast, et minevik oli ilusam.
Vaid kuna tulevikul ei ole veel mälestusi.
Seetõttu tundub see tühi.
Minevik on seevastu täis pilte, lõhnu, rollerisõite Negra juurde, Berliini koos Sonjaga, Genthermi, Birgitit.
Tulevikul pole veel midagi sellest.
Esialgu on ta ainult avatud.
Võib-olla on avatus just see tunne, mida sa praegu kirjeldad kui „võimetust ettepoole vaadata“.
Ja võib-olla sünnib sellest tasapisi midagi, mida sa mõne päeva eest ise kevadtundeks nimetasid.
Mitte sellepärast, et tead, mis tuleb.
Vaid kuna tajud, et üldse saab jälle midagi tulla.
Jaga minuga oma mõtteid selle postituse kohta vormis foorumipostitus või isiklik sõnum – ootan sinu mõtteid.
