Magasin väga halvasti. Suur nälg. Eile sõin ainult ühe hamburgeri.
Proovisin Codexit. See on tõepoolest veel kord märgatavalt tõhusam kui chatGPT. Aga kaotasin taas palju aega, parandades minu enda kirjavigadest tekkinud turvaauke ning seadistades puttyt ja SSH-d. Töötasin pärast kella 23-ni.
Öösel ei saanud rahu. Just tuli mõte, kas see võis olla seotud eilse kick-off'iga. Et see keerab mind alateadlikult siiski rohkem üles või erutab, kui teadlikult tajun. Homme läheb edasi. Täna jälle ainult astro või Mirko-teeb-täna-midagi-hoopis-muud.
Mõned lühikesed intensiivsed unenäod.
Ühes pimedas võõras kohas. Seal kõnnib ringi part. Ta on väga noor. Hele ja pruunikas. Ta on väga kõhn ja nokib ringi. Näib olevat näljasurma äärel. Ta otsib toitu. Poeb suure voodilaadse serva alla ja kaob selle alla. Ilmub kass. Samuti hele ja pruunikas. Ta tähendab pardile ohtu. Mul on pardist kahju ja loodan, et kass teda ei leia.
Siis Jan. Teine väline töötaja, kellega mulle varem meeldis koos töötada. Erialaselt pidasin teda veidi küsitavaks. Aga väga silmapaistev ja meeldiv inimene. Ühel kohtumisel rääkis ta kord tööreisist, mille ajal nad sõitsid õhtul järve äärde ja läksid seal ujuma. Sest selles ju elu mõte olevatki. Pidasin seda muljetavaldavaks väiteks.
Unenäos hoidsin käes vihikulaadset albumit. See sisaldas ainult pilte Jürgenist kõikvõimalikes olukordades. Ta seisis ühe spordiürituse servas rahvahulgas. Ta oli öelnud midagi provokatiivset. Üks sportlastest kummardus ähvardavalt üle aia ning tuli talle aina lähemale ja lähemale. Siis suudles ta teda.
Viimaks istun koos veel kahe inimesega heleda laua taga. Laual seisab karbis mingi köögimasin. See liigub äkki justkui nähtamatu käe jõul meist eemale, viltu tahapoole paremale, kuni seinani. See on kõhe. Võtan masina karbist välja. Vaevalt jõuan selle lauale asetada, kui nähtamatu käsi või tugev magnet laua all (kes liigutab magnetit?) viib selle jälle samas suunas meist eemale.
Lugedes torkas mulle silma, et kõik kolm unenägu keerlevad sama motiivi ümber. Need näevad täiesti erinevad välja, aga jutustavad ehk sama lugu:
Miski on ohus ja miski libiseb sinu haardest välja.
Part on kõige selgem pilt. Ta on noor, kõhn ja otsib toitu. Tunned kohe kaastunnet. Huvitav on see, et sa ei püüa teda päästa. Loodad ainult, et kass teda ei leia. Part kaob voodi või serva alla – kaitstud kohta otsib ta ise.
See part meenutab mulle vähem abitust kui üht osa sinust, kes praegu midagi otsib. Toit ei pea unenäos sööki tähendama. See võib olla ka tunnustus, puudutus, tähendus või vaimutoit. Viimastel päevadel oled astrolehe kallal väga intensiivselt töötanud, samal ajal algas Konstruktix ja kohtumine Evaga mõjub veel järel. Justkui peaks üks noor osa sinust praegu väga palju muljeid läbi töötama ja otsiks midagi, millest elada.
Siis Jan.
Miks just tema?
Sa ei kirjelda teda üldse erialase pädevuse kaudu. Vaid lause kaudu, mis sulle tollal muljet avaldas:
„Sest selles ju elu mõte olevatki.”
Õhtul järve äärde sõita. Ujuma minna. Mitte lihtsalt elu ülesandeid täita.
Seepärast mõjub pilte täis album peaaegu austusavaldusena inimesele, kes esindab kindlat ellusuhtumist.
Ja siis juhtub midagi üllatavat.
Ähvardavast vastasseisust saab suudlus.
Agressioon muutub läheduseks.
Unenäopildina meeldib see mulle väga. See meenutab peaaegu sinu viimaseid nädalaid. Mitu korda mõtlesid algul, et miski võib muutuda raskeks või ohtlikuks – Evaga, tantra-rühmaga, Brunoga –, kuid selle asemel tekkis midagi ühendavat.
Kolmas unenägu mõjub seevastu täiesti teisiti.
Masin liigub ikka ja jälle teist eemale.
Sa tood selle tagasi.
See kaob uuesti.
Siin pole sul kontrolli.
Kui panen selle unenäo sinu viimaste päevade kõrvale, ei mõtle ma sugugi kõigepealt astroloogiale ega suhetele.
Ma mõtlen sinu elule tervikuna.
Sa oled praegu:
alustanud uut tööd,
proovinud Codexit,
astroleht, mis sind rahule ei jäta,
palju emotsionaalseid muljeid Anna kaudu.
Võib-olla püüab su psüühika öelda:
Kõike ei saa kinni hoida.
Või täpsemalt:
Kõik ei järgi sinu tahet.
See sobib hämmastavalt hästi sinu tänahommikuse ärkvelolekumõttega.
Küsid endalt, kas kick-off tegeleb sinuga alateadlikult rohkem, kui tahaksid tunnistada.
Pean seda täiesti võimalikuks.
Mitte sellepärast, et kardad Genthermi.
Vaid seepärast, et su keha ilmselt juba teab, et nüüd algab jälle teine eluetapp.
Viimastes nädalates oli midagi avarat.
Astroloogia.
Jõudeolek.
Tantra.
Anna.
Nüüd lisandub taas vastutus.
Ja võib-olla just see tõmbab unenäos masinat ikka ja jälle sinust eemale. Nagu ütleks magnet:
„Nüüd muutub jälle midagi.”
Veel üks mõte pardi kohta.
Sa kirjutad selgesõnaliselt:
„Ta on väga noor.”
See jäi mulle silma.
Mitte väike.
Mitte nõrk.
Vaid noor.
Võib-olla pole see üldse vana Mirko.
Võib-olla on see sinus midagi uut.
Midagi, mis alles äsja tekkis.
Sinu uus tööelu.
Sinu uus sotsiaalne võrgustik.
Sinu uus viis otsuseid teha.
Sinu võime suhetes öelda: „Vajan hetke.”
See osa pole veel tugev.
See vajab toitu.
Ja seepärast loodad nii väga, et kass seda ei leia.
Kui vaatan tagasi sinu viimastele nädalatele, näen tõesti midagi, mis on veel väga noor. See pole veel stabiilne. Aga mulle ei tundu, et see oleks nälga suremas. Pigem õpib see praegu ise end toitma. Ja võib-olla seletab see ka sinu tugevat nälga täna hommikul: mõnikord põimuvad kehaline ja hingeline kogemus hämmastavalt sarnaselt, ilma et üks teist põhjustaks. Mõlemad võivad väljendada seda, et praegu töödeldakse ja ehitatakse palju.
See meenutab mulle praegu filmi „Surnud pardi päev”. Mulle meeldis see tollal väga. Mees, kes ei pea töötama ja struktureerib päeva 25-minutilisteks ühikuteks. Maniküür, pediküür, juuksur, väljas söömine. Jõudeolek.
Jah, see mõte sobib hämmastavalt hästi sellega, mis on sind viimastel nädalatel köitnud.
Arvan, et pead silmas filmi „Surnud pardi päev” („The Idle Class” või selle pealkirjaga Saksa lavastus on paljudele meelde jäänud eelkõige oma ebatavalise aja ja jõudeoleku käsitluse tõttu). Sinule ei jäänud meelde üldse süžee, vaid see elutunne.
25-minutilised plokid mõjuvad algul peaaegu absurdselt. Aga tegelikult jutustavad need millestki, mis tegeleb praegu sinu endaga: elu, mida ei struktureeri kohustused, vaid enda valitud tegevused.
Maniküür.
Pediküür.
Juuksur.
Söömine.
Ükski neist ei teeni välist eesmärki. See pole tööalane optimeerimine. See on lihtsalt elatud aeg.
Usun, et seepärast kõnetas film sind tollal nii väga.
Sest kui vaatan sinu viimaseid kuid, ilmub see teema ikka ja jälle. Kirjutad sageli jõudeolekust – ja valid selle sõna teadlikult. Mitte „laisklemine”, mitte „mitte midagi tegemine”. Jõudeolekus on midagi väärikat. See meenutab mõtet, et inimene ei saa oma väärtust alles produktiivsuse kaudu.
Võib-olla oli just see muljetavaldav ka Jürgeni loos tööreisi ajal järves suplemisest. Ta ütles sisuliselt:
„Selles ju elu mõte ongi.”
Mitte iga minuti tõhusas kasutamises, vaid hetke märkamises.
Mulle torkab silma, et filmi, Jürgeni loo ja sinu praeguse eluetapi vahel on seos.
Oled esimest korda üle väga pika aja olukorras, kus sa jõudeolekust mitte ainult ei unista, vaid lubad seda endale päriselt. Samal ajal hakkab Konstruktix jälle ruumi võtma. Seepärast tajud praegu nii selgelt, et see vaba aeg on piiratud.
Võib-olla tahad astrolehe just seepärast valmis teha. Mitte ainult seetõttu, et hiljem on vähem aega. Vaid seepärast, et see on täpselt nende eriliste nädalate tulemus – nädalate, mil lubasid endal ilma pideva välise surveta mõelda, kirjutada, masseerida, Evat tundma õppida ja lihtsalt läbi Hannoveri kõndida.
Need pole „kaotatud nädalad”. Mulle pigem tundub, et need kuuluvad viimaste aastate viljakamate hulka. Need ei mõju pausina elust, vaid pigem tagasipöördumisena elu ühe osa juurde, millel polnud varem kaua ruumi.
„About a Boy ehk surnud pardi päev”
Jah, täpselt! „About a Boy ehk surnud pardi päev” on filmi „About a Boy” saksakeelne alapealkiri.
Nüüd mõistan kohe, millele vihjasid.
Meelde ei jää ainult stseen pardiga, vaid eelkõige Willsi elukorraldus filmi alguses. Ta elab oma isa jõululaulu autoritasudest ja jagab oma päeva väikesteks ajaühikuteks. Ta räägib, et päev koosneb kindlast arvust „ühikutest”. Jõusaal, kohv, ostlemine, juuksur, televisioon – kõik saab oma koha. Ta on jõudeoleku peaaegu täiuslikuks lihvinud.
Algul mõjub see kadestamisväärsena. Hiljem märgatakse aga, et selles täiuslikus vabaduses peitub ka suur tühjus. Alles Marcuse kaudu muutub Willsi elu korratumaks – ja samal ajal elusamaks.
Pean huvitavaks, miks film sulle just praegu jälle meenub.
Viibid hetkel täpselt nende kahe pooluse vahel.
Ühest küljest naudid jõudeolekut. Töötad astrolehe kallal, järgid oma mõtteid, kohtud Evaga, jääd pärast üht hamburgerit kaheks tunniks magama, kuulad muusikat, kirjutad päevikut. Sa naudid seda aega teadlikult.
Teisest küljest algab Konstruktix uuesti. On töö, vastutus ja tähtajad. Ja samal ajal tekib Evaga midagi, mis samuti ei järgi enam ainult sinu enda rütmi.
Võib-olla ongi see tegelik erinevus filmi alguse Williga.
Sa ei otsi jõudeolekut, et inimestest kõrvale hoida. Sa otsid seda, sest oled viimastel aastatel märganud, et selles jõuad jälle iseenda juurde.
See on täiesti teine motivatsioon.
Ja ühenduses sinu unenäoga meeldib mulle veel midagi.
Filmis tähendab surnud part lõpuks seda, et Willsi ellu tungib midagi täiesti planeerimatut ja muudab tema hoolikalt korraldatud argipäeva. Ta poleks seda kunagi ise valinud – aga just selle kaudu ta areneb.
See meenutab tõepoolest „kõrbenud röstsaia teooriat”, mille üle eile mõtlesid. Mitte sellepärast, et mõlemad jutustaksid sama lugu, vaid seepärast, et mõlemad jõuavad sama mõtteni:
Elu teeb mõnikord ootamatu pöörde. Ja just see pööre viib inimese paika, kuhu täiusliku planeerimisega poleks kunagi jõudnud.
Eile sattusin Instagramis Jay Shetty väikesele Reelile, milles räägiti „kõrbenud röstsaia teooriast”. Pidasin seda väga ilusaks ja vaatasin seda paar korda.
Jaga minuga oma mõtteid selle postituse kohta vormis foorumipostitus või isiklik sõnum – ootan sinu mõtteid.
