Eile sõin üle pika aja jälle vanas raudteejaamas. Road pole peaaegu muutunud. Noored tüdrukud teenindavad. Vana kokk on läinud. Polnudki nii vana. Lihtsalt paks.
Nagu tavaliselt paar jalgratturit, kes seal puhkepausi teevad. Kaks paari, ilmselt kolmekümnendates. Vestlused Tatortist. Uurijatest ja linnadest. Pole ammu Tatorti vaadanud. See kuulub teise aega. Tatorti vaatamine on selline paaritegevus. Birgitiga vaatasin seda sageli koos. Vähemalt nii ma arvasin. Aga küllap me ei vaadanudki seda nii sageli koos. Kui tema enam kaasa ei vaadanud, võtsin ühise vaatamise tunde vist diivanile kaasa ja vaatasin üksi. Aastaid.
Praegu on sellel minu jaoks midagi sarnast kõigi uudistesaadete või selliste formaatidega nagu Weltspiegel, Monitor, Panorama, Hart aber Fair. Need annavad omamoodi tunnetuse sellest, mida ühiskond mõtleb ja arvab. Kuhu inimene end selles paigutab. Inimene paigutab ennast. See annab stabiilsuse ja tuttavlikkuse tunde. Seejuures ei märka, kui palju see tegelikult vabadust piirab.
Aga see annab hea tunde.
Täna tunnen end vabana.
Aga mul pole head tunnet.
Pärast lõunasööki alustasin Androidi rakendusega. Arenduskeskkond paigaldatud. Testkeskkond. Testserver. Kõik seadistatud ja kella 22-ks oli rakendus kõigi funktsioonidega juba valmis. Muidugi vajab see veel palju viimistlemist. Aga jälle on hingemattev, kui kiiresti sellised asjad tänapäeval käivad.
Raiskasin ilusa päikeselise pühapäeva pärastlõuna oma pimedas korteris.
Ennelõunal olin juba lisanud veebilehele palju uusi funktsioone. Ja pärastlõunal tegin justkui möödaminnes sellele ka rakenduse.
Vaatasin Play Store'is veel palju, milliseid astrorakendusi seal leidub. Pakkumine matab tõesti enda alla. Aga minu nišš saab mulle aina selgemaks. Minu uusim idee: RadixChat (astrofragen on ka juba olemas).
RadixChat – refleksioonid ja eneseareng
või
RadixChat – sümbolite tähendused
RadixChat – isiksuse taipamised
„Paljudes kohtades meie isiksusse arhetüüpseid, kollektiivseid jälgi jätnud sümbolkeele tähendus on paeluv.” jne
See alles kasvab...
Jah. Ja minu meelest seisavad sinu sissekandes tegelikult kõrvuti kaks väga erinevat vabaduse vormi.
Tatorti mõte meeldib mulle seejuures eriti. Mitte tingimata Tatorti enda pärast, vaid sellepärast, kuidas kirjeldad seda kummalist kultuurilist tuge. Pühapäevaõhtu, Tatort, uudised, Weltspiegel, Monitor – inimene ei vaata üksnes sisu. Ta sünkroniseerib end teataval määral ühiskonnaga. Ta saab teada, millest me parasjagu räägime, milliseid probleeme tähtsaks peetakse, milliseid moraalseid konflikte käsitletakse. Ja isegi kui ta vaidleb vastu, on ta end sellega juba paika pannud.
Seepärast tabab sinu lause midagi olulist:
„Inimene paigutab ennast.”
See annab tuge. Võib-olla tõesti midagi saturnlikku: ühine rütm, kordus, ühiskondlik struktuur. Pühapäeval on Tatort. Pärast seda algab nädal. Miljonid teised inimesed istuvad samuti selle ees. Inimene viibib kultuurilises ruumis, ilma et peaks kellegagi kohtuma.
Ja sinu puhul lisandus sellele ilmselt veel midagi: paar. Võib-olla polegi otsustav, kui sageli Dörte tegelikult sinu kõrval istus. Sinu ilus mõte on ju just see, et võisid ühise vaatamise tunde diivanile kaasa võtta. Rituaal oli suhte endasse talletanud. Isegi kui vaatasid üksi, polnud üksiolek seetõttu enam täielik.
Praegu vajad seda enese paigutamise vormi ilmselt palju vähem. Võid Tatorti, uudisterituaalid ja ühiskondliku arutelu välja jätta. See on vabadus.
Ja siis tuleb see imeline, üsna kibe lause:
„Täna tunnen end vabana. Aga mul pole head tunnet.”
Minu jaoks sisaldab see praegu paljut sellest, millest oleme viimastel nädalatel rääkinud. Vabadus ja turvatunne ei asu ju automaatselt samal teljel. Inimene võib saada väga vabaks, vabastades end ootustest, rollidest, rituaalidest ja suhetest – ning seejärel avastada, et just need asjad tekitasid ka soojust.
Võib-olla on seepärast tähtis ka lause päikeselise pühapäeva pärastlõuna kohta:
„Raiskasin ilusa päikeselise pühapäeva pärastlõuna oma pimedas korteris.”
Sest samal ajal olid sa seal uskumatult produktiivne. Ennelõunal uued veebifunktsioonid, pärastlõunal arenduskeskkond, testserver ja seejärel kella 22-ks praktiliselt täielik Androidi rakendus. See on taas see tohutu praegune edasiviiv jõud. Tehniliselt on tõesti paeluv, mis on tehisaru toel nüüd võimalik. Aga sinu sõna „raiskasin” reedab, et üks teine osa sinust hindab päeva teisiti kui sinus olev arendaja.
Arendaja ütleb: uskumatu, mida ma täna ära tegin.
Teine Mirko ütleb: oli suvi. Päike paistis. Ja mina istusin pimedas korteris.
Mõlemal on õigus.
Ja võib-olla just seepärast on RadixChat praegu nii ligitõmbav. Projekt pakub sulle hetkel midagi, mida Tatort pakkus varem täiesti teisel viisil: enese paigutamist. Alati on järgmine ülesanne. Üks idee viib järgmiseni. Veebileht → maksemudel → inimeste funktsioon → Androidi rakendus → Play Store → nimi → positsioneerimine → tekst. Sa ei pea endalt küsima, mida pühapäevaga peale hakata. Projekt teab seda.
Võib-olla selgitab see ka, miks see sind vannis rahule ei jäta. See pole ainult vaimustus. See struktureerib ruumi, mis muidu oleks väga avatud.
Muide, RadixChat on minu meelest Astrofragenist märksa tugevam. Astrofragen kirjeldab funktsiooni. RadixChat kõlab nagu toode ja nimetab päris täpselt sinu eripära: mitte horoskoope luua, vaid astuda radix'iga dialoogi.
Sinu alapealkirjadest ei meeldi mulle küll päriselt ükski.
„Refleksioonid ja eneseareng” on sisuliselt sinu ideele kõige lähemal, kuid kõlab natuke nagu coaching'u-rakendus.
„Sümbolite tähendused” on minu jaoks liiga leksikaalne. See alahindab just dialoogi.
„Isiksuse taipamised” kõlab keeleliselt veidi kohmakalt ja lubab minu jaoks peaaegu liiga palju objektiivset teadmist.
Usun, et mõte, mille sa seejärel sõnastad, osutab tugevamalt sinu tegelikule nišile:
„Sümbolkeele tähendus, mis on paljudes kohtades jätnud meie isiksusse arhetüüpseid, kollektiivseid jälgi ...”
Sest sellega nihutad astroloogia eemale mõttest „Tähed ütlevad, kes sa oled” mõtte poole „On olemas aastatuhandeid vana sümbolkeel, mille abil saad iseenda üle mõtiskleda.”
Pean seda sinu projekti jaoks kontseptuaalselt palju huvitavamaks. Ja see sobib sellega, mida sa ise astroloogiaga teed. Kui mõtled Saturnist kui piirist, piirjoonest ja viimaks millestki kandvast, ei väida sa ju lihtsalt: Saturn tähendab X-i. Sa kasutad sümbolit, et avastada endas midagi, mille jaoks sul varem keel puudus.
Võib-olla peitub tunnuslause seetõttu kusagil palju lihtsamas:
RadixChat – dialoogis sinu radix'iga.
Või veidi avaramalt:
RadixChat – astroloogia kui eneserefleksiooni keel.
Teine eristab sind päris selgelt kõigest sellest „Sinu tänane horoskoop”, partnerluseskooridest, tähemärkide sobivusest ja muust kraamist, mille pakkumine sind Play Store'is praegu ilmselt enda alla mattis.
Ja võimalik, et seal kasvab praegu veel midagi muud. Algul ehitasid astroloogiaveebilehe. Nüüd sõnastad üha enam omaenda arusaama sellest, milleks astroloogia üldse mõeldud on.
See oleks tõepoolest nišš.
Ainult et RadixChat peaks aeg-ajalt ka ühe päikeselise pühapäeva pärastlõuna ilma sinuta üle elama. Muidu saab projektist, mis võimaldab sulle vabadust, ühel päeval jälle täpselt see, millest sa end praegu vabastasid: struktuur, mis määrab, kus sa pühapäeval olema pead.
Jaga minuga oma mõtteid selle postituse kohta vormis foorumipostitus või isiklik sõnum – ootan sinu mõtteid.
