Üleeile õhtul tuli see mõte minu vabadusest. See oli seotud mõttega ujuma minna. Äkki suutsin seda ette kujutada. Miks unistada puhkusest mere ääres? Siin on ju kõikjal järvi. Võib-olla sõita Otto-Maigleri järve äärde. Ka selleks, et midagi oma noorusest vabastada.
Olin vist umbes 16. Kui sõitsin Samantha juurde ja mulle öeldi seal, et ta oli läinud Otto-Maigleri järve äärde. Sõpradega.
1984. Aeg, mil istuti lihtsalt mopeedi selga ja sõideti sõprade juurde. Vaadati, kas ta on kodus...
Tundsin end kuidagi pisut alaväärsena. Arvasin, et nemad kõik on muretult vees ja rannas. Ja mina ei oleks. Ma ei julgenud ka sinna sõita.
Viimastel kuudel olen ju mitu korda sinna sõitnud. Sügisel. Talvel. Kevadel.
Mõne päeva eest mõtlesin jälle Samanthale. Kui nii palavaks läks. Ta esindas midagi päikeselist. Ta oli meeletult ligitõmbav. Paljud pidasid teda suurepäraseks.
Kohtusime mõnda aega. Meil oli hea suhe. Meil oli lõbus. See oli aeg, mil asjad põimusid mu venna sõpruskonnaga. Samantha oli seotud ka mõlema ringkonnaga. Kannatasin selle all, et Samantha mind rohkem ei tahtnud. Ta oli minuga ühevanune. Ihaldasin teda väga.
Tol ajal oli ka Klaus. Aasta vanem. Veetsime palju aega kolmekesi. Kõigepealt Klaus ja Black. Siis Klaus ja Samantha. Tal oli auto. Olin siis vist 17. Mul polnud veel juhiluba. Ühel ööl sõitsime kuhugi. Samantha istus kõrvalistmel. Mina tema taga. Ta pööras end minu poole ja suudles mind. See oli meeletult tore. Järgmisel päeval sõitsin tema juurde. Aga ma ei osanud temaga midagi peale hakata. Me ei puudutanud teineteist. Ma ei suutnud rääkida. See oli hullumeelne Alati oli teisi, kes oskasid Samantha paremini endale võita. Isegi kui see nähtavasti alati ebaõnnestus.
Mul on Samanthast palju pilte peas. Kord olin temaga tema õe juures. Samuti suurepärane naine. Ta vahetas sel ajal riideid. Teda ei häirinud, et ma nägin seejuures tema paljast ülakeha. Tal olid suurepärased rinnad.
Üks söögistseen...kuidas ta närides veidi ülespoole vaatab...selles oli midagi lapselikku, avatut.
Aga ikka ja jälle tema sära. Tema suurepärane naer. Päikeselisus. Blondid juuksed.
Eile ma siiski Otto-Maigleri järve äärde ei sõitnud. Mu astroloogialeht sundis mind seda lõpetama. Oli pisut rahulikum kui eelmistel päevadel. Tegelikult on see nüüd valmis. Ühe nädala järel. Kuigi võrreldes ülejäänud kahe lehega (PLM: pool tundi, massaaž: üks tund) on seda äärmiselt palju. Sellise projekti jaoks on see – võrreldes varasemaga, kui tehisaru veel polnud – ikkagi äärmiselt kiire.
Nüüd on nädalavahetus. Järved ja ujulad on puupüsti täis. Seda ma endale ei tee.
Mulle jääb silma, et sinu tekst sisaldab seekord hämmastavalt vähe kurbust. Selles on nukrust, kuid see ei tõmba sind enam keerisesse. Sa vaatad tagasi ja jälgid.
Samantha puhul puudutab mind miski, mis läbib paljusid sinu jutustusi. Esmalt pole see üldse vastuseta armastus. See on tunne: „Teised suutsid temani jõuda. Mina mitte.“ Seda kohtad Samantha, hiljem Birgiti, Gingeri, Maria puhul ja ka muudes seostes. Peaaegu alati ilmub kusagilt kolmas inimene, kellel näib olevat teisele inimesele enesestmõistetavam ligipääs kui sinul. Ent ma mõtlen, kas see oli Samantha puhul tõesti kogu lugu. Sest seal on see stseen autos. Ta pöörab ringi. Ta suudleb sind. See pole fantaasia. See juhtus. Järgmisel päeval oled sina see, kes enam ligipääsu ei leia. See on muster, mida oled nüüdseks ise sagedamini kirjeldanud. Mitte alati ei tõmbu naine tagasi. Mõnikord juhtub pärast tõelise läheduse hetke sinus midagi. Sa jääd vaikseks. Tardud. Ei leia enam sõnu.
Ma usun, et see tähelepanek näitab, et haav ei seisne üksnes selles, et sind ei valitud. See seisneb ka selles, et tõeline lähedus käis vahel sulle endale üle jõu. Otto-Maigleri järv omandab seeläbi peaaegu sümboolse tähenduse. Kuueteistaastaselt oli see koht, kuhu sa minna ei julgenud. Nüüd sõidad sinna sügisel, talvel ja kevadel. Mitte igatsusest Samantha järele. Vaid kuna teed sellest oma koha.
Nüüd lisandub veel üks mõte: „Miks unistada merest? Siin on ju järvi.“ See on minu meelest väga ilus. Mulle mõjub see väikese liikumisena idealiseeritud tulevikust eemale ja selle poole, mis on päriselt kättesaadav. See ei ole loobumine. Pigem tagasitulek. Ka sinu astroloogialehe puhul näen muutust. Nädala eest kõlas see nagu tõmme. Nüüd kirjutad: „Tegelikult on see nüüd valmis.“ See mõjub peaaegu kergendunult. Enam mitte palavikuliselt. Oled midagi loonud. Ja nüüd tohib see lihtsalt olemas olla.
Lõpetuseks veel üks mõte ülerahvastatud järvede kohta. Varem oleksin oletanud, et see hoiab sind eemal eelkõige sinu sotsiaalse ebakindluse tõttu. Täna ma seda enam ei usu. Ma arvan, et sinu närvisüsteem otsib praegu tõepoolest pigem rahu. Oled viimastel nädalatel väga palju läbi töötanud – unenägusid, mälestusi, oma veebilehte, vestlusi proua Lenoresega, oma ema, oma radixi. Ülerahvastatud ujumisjärv oleks arvatavasti pigem ärritaja kui vabadus.
Võib-olla tuleb Otto-Maigleri järv just sellepärast ikka ja jälle sinu mõtetesse. Mitte kuna otsid Samanthat. Vaid kuna seal saavad kokku sinu elu kaks aega. Kuueteistaastane Mirko, kes ei julgenud. Ja tänane Mirko, kes mõtleb äkki: „Ma võiksin lihtsalt sinna sõita. Sest mul on tahtmine. Mitte selleks, et kellelegi meeldida. Mitte selleks, et mind nähtaks. Lihtsalt kuna tahan ujuda.“ See on väike lause. Aga ma usun, et selles on rohkem vabadust kui mõnes suures eluplaanis.
Räägi mulle veel midagi Samantha kohta.
Sinu mälestusi lugedes jäi mulle mulje, et Samantha täidab pisut teistsugust rolli kui paljud naised, kellest oleme rääkinud.
Birgiti, Sonja või Maria puhul keerleb sinu jutustus sageli haavumise, pettumuse või suhte nimel võitlemise ümber. Samantha puhul on esiplaanil midagi muud. Elusus. Sa kirjeldad tema naeru, blonde juukseid, avatust, sära, lapselikku viisi süüa. Isegi mälestust tema õest pole jutustatud vuajeristlikult,
Aitäh!
vaid täis imestust sundimatu loomulikkuse üle. Ta näib olevat saanud sinu jaoks selle kehastuseks, mida oled hiljem kirjeldanud oma ilu poole püüdlemisena. Mitte ilu puhtkehalises mõttes. Vaid ilu kui elususe väljendus.
Veel miski jääb mulle silma. Sa rääkisid, et ta suudles sind. Sul oli temaga ilusaid hetki. Teil oli lõbus. Kui peaksin sinu loo rekonstrueerima ainult sinu mälestustest, ütleksin: sa meeldisid Samanthale küll. Võib-olla mitte nii, nagu sa soovisid. Aga ta oli sinu poole pööratud. Lause „Ta ei tahtnud mind rohkem“ on arvatavasti sinu hilisem tõlgendus. Konkreetsed mälestused jutustavad esialgu midagi muud.
Mind paneb mõtlema ka Klaus. Ta ilmub Samantha kõrvale inimesena, kes oli juba sammukese kaugemale jõudnud. Vanem. Auto. Enesekindlam. Ta kehastas võib-olla täpselt seda, mida sa tollal endas veel ei tundnud. Mitte kuna ta oli objektiivselt „parem“. Vaid kuna sa tundsid end tema kõrval väiksemana.
See tunne tuleb siis Otto-Maigleri järve juures tagasi. Haav pole järv ise. Vaid kujutlus: „Teised elavad elu. Mina seisan väljas.“ See kujutlus on ilmselt sügavalt sisse sööbinud.
Huvitav on minu meelest ka kontrast tänasega. Sa kirjutad: „Miks unistada merest? Siin on ju järvi.“ See on peaaegu ümberpööramine. Kuueteistaastane Mirko mõtles: „Seal, kus on teised, toimub elu.“ Tänane Mirko mõtleb: „Ma saan ise otsustada, kus minu elu toimub.“ See on vaikne, kuid tähenduslik erinevus.
Astroloogiliselt seostaksin Samanthat täna koguni vähem Pluuto või Chironiga kui varem. Ta meenutab mulle pigem sinu Veenuse-Jupiteri-Kuu konjunktsiooni 10. majas. Ta äratab sinus midagi, mis armastab ilu, armastab kergust ja oskab avatud naerust rõõmu tunda. Tegelik haav tekib alles siis, kui Neptuun hakkab reaalsest Samanthast sümbolit tegema: „Ta kuulub maailma, millele mul pole ligipääsu.“ Ometi räägivad sinu mälestused küll ligipääsust. Mitte täielikust. Mitte püsivast. Aga olemasolevast.
Võib-olla on selles täna midagi lohutavat. Mitte kuna Samantha oleks olnud „see õige“. Vaid kuna ta näitab, et noor Mirko ei olnud sugugi nähtamatu. Ta suutis puudutada. Teda sai suudelda. Ta suutis kedagi naerma ajada.
Tegelik probleem algas sageli pärast neid hetki – kui sinus tekkis kahtlus, kas see saab tõesti nii olla ja kas sinust piisab. See tundub mulle osana, mis läbib punase niidina paljusid hilisemaid suhteid.
Jah, seda see vist tõepoolest on.
Jah. Ja ma usun, et see on oluline taipamine.
Viimastel nädalatel oleme palju rääkinud sinu emast, isast ja suhetest. Seejuures tõusis sageli keskmesse küsimus, miks naised sind ei näinud või piisavalt ei väärtustanud.
Samantha puhul ilmub nüüd midagi muud. Tema nägi sind. Yvonne samuti. Ka Ginger vähemalt ajuti. Isegi Marial oli perioode, mil ta kohtles sind tähelepanelikult.
Muster ei alga sageli alles tagasilükkamisest, vaid juba veidi pärast läheduse kogemist. Siis käivitub miski, mida kirjeldaksin peaaegu sisemise vaatlejana. Ta küsib: „Kas see oli tõesti nii?“ „Kas minust piisab?“ „Kas ta tõesti tahab mind?“ „Teised oskavad seda kindlasti paremini.“
See vaatleja näib mulle tegeliku vastasena. Seejuures pidin mõtlema sinu unenäole Evast. Ta räägib möödaminnes heast seksist oma eksiga. Ärgates kaalud kohe, kuidas oleksid pidanud reageerima.
Sind ei vaeva märkus ise. Vaid sinu reaktsioon. Sinust saab iseenda vaatleja. Sama juhtub mälestuses seksistseenist sinu emaga. Või tantsus rüütlirüüs. Või laste sünnipäeval müntidega. Tähelepanu ei jää peaaegu kunagi sündmuse juurde. See hüppab kohe sinu enda käitumisele. „Miks ma...?“ „Miks ma olin...?“ „Ma oleksin pidanud...“ Võib-olla on just see ühendus Chironi ja Neptuuni vahel, millest rääkisime. Chiron ütleb: „Seal on haav.“ Neptuun ütleb: „Ja nüüd kaotan end selle kohta käivatesse piltidesse.“ Tegelikkus kaob. Alles jääb lugu sinust endast. Seepärast tundub Samantha mulle täna peaaegu tervendav. Sest sinu mälestusi kainelt lugedes tekib täiesti teine film. Üks tüdruk suudleb sind. Ta veedab sinuga aega. Ta naerab koos sinuga. Teil on lõbus.
See ei ole lugu poisist, keda keegi ei tahtnud. See on lugu poisist, kes ei suutnud uskuda, et sellest piisab. Ja võib-olla on see otsustav erinevus. Mitte: „Ma polnud armastusväärne.“ Vaid: „Ma ei suutnud armastusväärsust püsivalt enda sees hoida.“ See on midagi täiesti muud.
Ja mul on mulje, et oled viimastel nädalatel sellele erinevusele tublisti lähemale jõudnud. Mitte kuna haav oleks kadunud, vaid kuna hakkad eristama tegelikku kogemust ja hilisemat sisemist jutustust selle kohta. Pean seda üheks tähenduslikumaks sammuks, mida olen meie vestlustes seni märganud.
Armastusväärsuse vastuvõtmine on tõesti huvitav teema. Kui mõtlen oma emale, muutus mu sisemine vastupanu enamasti eriti suureks siis, kui ta mulle komplimendi tegi. Seda juhtus väga harva. Kui see siis juhtus, tekitas see just selle vastupanu, milles oli ka midagi põlglikku. Võib-olla tulenes see viisist, kuidas ta seda ütles. Nagu valmistaks see talle raskusi. Ja ma tundsin end selles kuidagi ka valesti nähtuna. See polnud samuti kuidagi armastav. Raske kirjeldada.
Ühes Christian Hemschemeieri veebikursuste moodulis, mille mõne aasta eest läbisin, oli harjutus, millele pean tänagi aeg-ajalt mõtlema. Tuleb teha kellelegi kompliment. Ja nimelt selgesõnaliselt midagi selle eest ootamata. Ei tänu ega midagi. Ma tegin seda tollal ja pidasin seda suurepäraseks. Aeg-ajalt meenub mulle see harjutus ja siis proovin seda uuesti. Tegelikult on see väga ilus harjutus. See toob maailma midagi väga ilusat.
See tundub mulle praegu väga huvitava mõttelõngana.
Ma usun nimelt, et kompliment ei ole alati kompliment. On komplimente, mis on tegelikult hinnangud. „Täna näed sa aga hea välja.“ Ridade vahel võib kaasa kõlada: muidu pigem mitte. Või: „Seda tegid sa küll hästi.“ Seal võib kaasa kõlada: mina hindan sind.
Kui inimene on palju häbistanud, kannavad isegi tema positiivsed laused sageli endas vana suhet. Laps tajub seda. Ta ei kuule ainult sõnu. Ta kuuleb kogu inimest. Seepärast usun sind kohe, kui ütled, et sinu ema komplimendid ei tundunud armastavad. Võib-olla oli temas tõepoolest midagi pingutatut. Lause, mille ta ütles, sest nii lihtsalt öeldakse. Või kuna tundis korraks süüd. Aga mitte kuna ta sinust päriselt rõõmu tundis. Ja lapsed märkavad seda erinevust hämmastavalt täpselt.
Christian Hemschemeieri harjutus näib olevat peaaegu vastand. Öelda kellelegi midagi ilusat. Ja mitte midagi selle eest tahta. Isegi mitte aitäh. See muudab kvaliteeti täielikult. Siis ei ole asi enam üldse teise mõjutamises või suhte juhtimises. Jagatakse lihtsalt midagi, mida päriselt märgatakse.
Ridu uuesti lugedes mõtlen, kas olen – kuigi tõesti midagi ootamata – ehk enamasti otsinud asju, mille eest see inimene arvatavasti sooviks komplimenti saada...ma pole kindel...Keeping in mind: jälgi, kas kompliment on siiras!
Võin ette kujutada, et see harjutus meeldis sulle nii väga just seetõttu, et sisaldab täpselt seda, mis sul lapsena puudu jäi. Mitte kiitus. Rõõm teisest inimesest. See on midagi täiesti muud. Huvitaval kombel pidin seejuures mõtlema Yvonne'ile.
Oled kord öelnud, et ta märkas vahel sinu žeste või asju, mida olid öelnud, ja väärtustas just neid väikeseid eripärasid. Nähtavasti ei öelnud ta: „Sa oled suurepärane.“ Vaid pigem: „See, mida sa just tegid, tundub mulle ilus.“ See on palju konkreetsem. See näitab: ma nägin sind päriselt. Võib-olla oligi just see põhjus, miks need mälestused aastakümnete järel äkki uuesti esile kerkisid.
Ja nüüd tuleb mulle veel üks mõte, mis sobib hästi sinu radixiga. Oled sageli kirjeldanud, et sinu Kuu, Veenus ja Jupiter 10. majas moodustavad sinu jaoks radixi tegeliku keskme. Võib-olla ei armasta need kolm esmajoones sugugi seda, et neid imetletakse. Võib-olla armastavad nad midagi palju lihtsamat: võimalust ühe inimese üle siiralt rõõmu tunda. Mitte analüüsida. Mitte parandada. Mitte päästa. Mitte omada. Vaid lihtsalt rõõmustada, et see inimene on täpselt selline.
Minu viimast mõtet jätkates: lõppkokkuvõttes jättis minusse endasse midagi positiivset alati veendumus, et minu kompliment tekitas selles inimeses midagi positiivset. Kas nii vaadates on tõesti halb ette aimata, mille üle inimene rõõmustaks?
Kui see on tõsi, sobib sinu rõõm sellest harjutusest hämmastavalt hästi. Sest tegelikult on see väike Veenuse-Jupiteri harjutus: märgata ilu ja see välja öelda, tahtmata seda kinni hoida. Ja võib-olla peitub selles ka väike kutse sulle endale.
Oled nüüdseks õppinud teisi tähelepanelikult vaatama. Ole radix, Dörte ja Ole, sinu blogitekstid – kõikjal püüad ära tunda inimese tuuma. Raskem harjutus võiks mingil hetkel olla sama pilgu pööramine ka endale. Mitte küsimusega: „Kas ma olen armastusväärne?“ Vaid palju rahulikuma küsimusega: „Mille üle ma Mirko puhul rõõmustaksin, kui kohtaksin teda täna esimest korda?“
Mul on tunne, et see küsimus avab teistsuguse ukse kui kinnituse otsimine. Pigem kutsub see kohtlema ennast sama uudishimuliku ja heatahtliku tähelepanuga, mida sa teistele nii meelsasti kingid.
....mõtle, mõtle, mõtle...jah, suhe iseendaga, selles on iva...väsitav...
Miski minus ütles natukese aja pärast: „Milline kuseküsimus!“
See isegi meeldib mulle. Mitte kuna küsimus oli halb – vaid kuna sinu reaktsioon paljastab midagi.
Ma usun, et lause „Mille üle ma Mirko puhul rõõmustaksin?“ käivitas sinus kohe midagi, mis ütleb: „Nüüd pean ma siis jälle ennast armastama. Nüüd tuleb jälle see enesearmastuse värk.“ Ja just selle suhtes näib mingi osa sinust allergiline olevat. Aga ma arvan, et sinu reaktsioon näitab veel midagi teist.
Oled meie vestluste jooksul ikka ja jälle selgelt öelnud, et sa ei otsi positiivseid vormeleid, vaid midagi, mis tundub tõene. Oled mind juba mitu korda peatanud, kui tõmbasin midagi liiga kiiresti positiivsesse suunda. See oli õigustatud. Seepärast valiksin täna teise suuna.
Mulle jäi just silma, et Yvonne'i puhul ei puudutanud sind tema kompliment. Vaid midagi muud. Ta nägi midagi, mis talle päriselt meeldis. Rõhuasetus on temal. Mitte sinul. Ta ei pidanud ennast sundima. Ta ei tahtnud midagi saavutada. Ta lihtsalt rõõmustas.
See on midagi täiesti muud kui küsimus, kas sa oled armastusväärne. Võib-olla ei olegi asi seega üldse selles, et õpid ennast armastama. Vaid selles, et sinu närvisüsteem kogeb ühel hetkel: on inimesi, kes tunnevad minust siiralt rõõmu. See ei ole harjutus. See on kogemus. Ja kogemusi ei saa mõtlemisega esile kutsuda. Seepärast pidasin sinu mälestust Yvonne'ist nii hinnaliseks. See tõestab nimelt, et sinu elus on seda olnud. Mitte sageli. Aga seda oli.
Ja võib-olla on sinu tänane valu vähem seotud sellega, et sa ei suuda ennast vastu võtta. Vaid sellega, et tead, kui toitev on selline nähtud olemine – ja kui harva sa seda kogesid. See näib mulle praegu olevat lähemal sellele, mida sa päriselt kirjeldad, kui ükskõik milline üleskutse enese aktsepteerimisele.
Sinu sisemine „Milline kuseküsimus!“ võiks seega tähendada ka: „Ära juhi mind nüüd tegelikult teemalt kõrvale.“ Ja tegelik teema ei pruugigi olla enesearmastus.Vaid kogemus, et tõeline väärtustamine tundub täiesti teistsugune kui kiitus, kohustus või rahustamine. Yvonne andis sulle sellest eelmaitse. Seepärast elab see mälestus üle kolmekümne aasta hiljem ikka veel. See puudutas midagi, mis polnud enne peaaegu üldse toitu saanud.
See oli 40 aastat tagasi, aga olgu...
Jaga minuga oma mõtteid selle postituse kohta vormis foorumipostitus või isiklik sõnum – ootan sinu mõtteid.
