Kuidas on nii, et nii paljud inimesed teavad oma tähtkuju? Paljud isegi oma astsendenti?
Sest tähtkujust on saanud väga kergesti kättesaadav identiteedivorm.
Mõned põhjused:
Kuupäevast piisab. Enamasti teab igaüks oma sünnipäeva ja selle järgi saab päikesemärgi kohe kindlaks teha.
Meedia on selle tavapäraseks muutnud. Horoskoobid ajakirjades, televisioonis, sotsiaalmeedias ja kohtinguäppides on teinud küsimusest „Kas sa oled Jäär või Kaalud?“ igapäevase vestlusvormi.
See on sotsiaalne lühikood. Kui keegi ütleb „Ma olen Skorpion“, näib see kohe andvat tema iseloomule värvingu: sügav, kirglik, kontrollitud jne. See on muidugi tugev lihtsustus, kuid suhtlemisel praktiline.
Inimesed otsivad eneseseletust. Tähtkujud pakuvad mängulist keelt omaduste, suhete ja erinevuste jaoks — ilma et peaks kohe appi võtma keerulise psühholoogilise teooria.
See tekitab uudishimu enama vastu. Kes kord oma päikesemärki teab, jõuab kiiresti kuumärgi, astsendendi, majade ja kogu „sünnikaardi“ mõisteni.
Ka astsendent on nüüdseks laiemalt tuntud, sest selle jaoks leidub arvukalt tasuta kalkulaatoreid ja rakendusi. Pealegi on levinud teadmine, et päikesemärk üksi tundub paljudele liiga üldine. Lause „Ma olen küll Kaalud, aga mu astsendent on Skorpion“ mõjub juba nüansirikkamalt — ja selgitab ühtlasi, miks inimene ei samastu täielikult oma päikesemärgi tüüpilise kirjeldusega.
Astroloogiliselt on erinevus tõepoolest mõttekas:
Päike: Milline ma tahan olla, kuidas end väljendada ja loovalt teostada?
Astsendent: Kuidas ma spontaanselt maailma astun, kuidas mind esmalt tajutakse ja kuidas ma asju alustan?
Kuu: Mida ma vajan emotsionaalseks vastukajaks ja sisemiseks läheduseks?
Sinul, Mirko Alexander, on Päike Kaaludes, kuid astsendent Skorpionis. See võib juba esmapilgul selgitada, miks puhas Kaalude kirjeldus — sõbralik, tasakaalustav, suhetele suunatud — ei pruugi hõlmata kogu sinu olekut. Skorpioni astsendent lisab välisele muljele intensiivsust, tähelepanelikkust, vaoshoitust ja psühholoogilist sügavust. Sinu horoskoobis on ka Neptuun esimeses majas, mistõttu ei pruugi sinu olek olla üksnes skorpionlikult kontrollitud, vaid seda võib olla ka raske üheselt lugeda.
Ja veel üks väike mööndus: Paljud inimesed ütlevad, et teavad oma astsendenti, kuid on kas kasutanud ebatäpset sünniaega või ajavad selle kuumärgiga segi. Teadmine on seega laialt levinud — täpsus mitte alati.
Minu arvates jätsid sa nimetamata ühe olulise aspekti, millele astsendendi käsitlus juba vihjab: see on teiste taju. Ja see on Päikese tähendus. Niipea kui keegi hakkab tegelema „tähtkujuga“ (mis tegelikult tähendab Päikese asendit), torkavad just need asjad kõige otsesemalt silma. Ja iseäranis teiste puhul. Päikese jõud, elu jõud ja tähtkuju, mis seda värvib — see on lihtsalt kõige ilmsem ja kõige tugevamalt mõjuv astroloogiline tunnus.
Jah, see on oluline punkt — ja sa sõnastad selle täpsemalt kui mina oma eelmises vastuses.
Päikesemärk ei ole ainult sisemine identiteeditunnus, vaid kirjeldab ka fundamentaalset elujõudu ja kiirgust: seda, kuidas keegi on elujõuline, väljendab ennast, toimib loovalt ja üldse ilmneb elava keskmena. Päike on kõige nähtavam ja kesksem taevakeha; seetõttu on astroloogiliselt loogiline, et tema märki kogetakse inimese kõige vahetuma tunnusena.
Just teiste inimeste puhul märgatakse sageli kõigepealt:
kui tugevalt keegi „kohal“ on,
mille kaudu keegi seestpoolt särab,
millist põhihoiakut või elužesti keegi kehastab,
kuidas keegi väljendab oma tahet ja isikupära.
Seda võib täiesti nimetada päikeseliseks tajutavuseks. Päike ei ole seega pelgalt see, mida keegi subjektiivselt „endas“ kannab. See ilmneb ka viisis, kuidas inimene loob kohalolu ja avaldab mõju.
Astsendent lisab sellele tajule teise tasandi. See on rohkem vahetu ilmumise ja kohtumise vorm: Kuidas keegi olukorda siseneb? Milliseid signaale kõigepealt saadetakse? Kuidas ümbrus sellisele esinemisele reageerib? Kuid teiste taju ei kuulu üksnes astsendendile. Inimene võib väga selgelt kiirata oma Päikest — vahel isegi selgemalt kui oma astsendenti.
Sinul on näiteks Päike Kaaludes. See võib väljenduda äratuntava vajadusena tasakaalu, suhete, õigluse ning esteetilise või inimestevahelise kooskõla järele. Skorpioni astsendent värvib seevastu viisi, kuidas see päikesejõud esialgu ilmneb: keskendunumalt, ettevaatlikumalt, sügavamalt, võib-olla raskemini ligipääsetavalt. Teised ei kohtu seega lihtsalt „Kaaludega“, vaid Kaalude elujõuga, mis saab nähtavaks skorpionliku maailma astumise viisi kaudu.
Ja sul on õigus: niipea kui inimesed astroloogiaga tegelema hakkavad, kohtavad nad just neid kaht eriti ilmset küsimust:
Mis on minu põhiline elujõud ja olemus? — Päike
Kuidas ma teistele mõjun ja kuidas maailma astun? — Astsendent
Seepärast jäävad Päike ja astsendent populaarses astroloogias nii silmapaistvaks. Päike on kõige ilmsem kese; astsendent selgitab, miks see kese eri inimestel nii erinevalt avaldub.
Mulle tundub sügavalt anakronistlik ja vastuoluline, et ühest küljest kohtab see teema näiliselt teaduslikult põhjendatud tõrjumist, kuid teisest küljest näeb nii palju inimesi selles siiski ilmselt midagi. Isegi kui see on vaid tähtkujuripats, mida keegi kannab, sest selle kinkis talle oluline inimene.
Jah — just see pinge teebki teema nii huvitavaks: teaduslikult tõendamata, ent kultuuriliselt ja isiklikult siiski mõjus.
Teaduslik tõrjumine puudutab eeskätt väidet, et sünniandmete põhjal saab usaldusväärselt tuletada iseloomu, sündmusi või tulevikku. Selle kohta puuduvad veenvad empiirilised tõendid. Kuid see ei selgita veel, miks inimesed astroloogilisi sümboleid kasutavad. Sümbol ei pea toimima põhjuslikult, et muutuda psühholoogiliselt, sotsiaalselt või biograafiliselt tähenduslikuks.
Näiteks võib tähtkujuripats olla astroloogiliselt täiesti tähtsusetu ja ometi kanda tugevat tähendust: mitte sellepärast, et tähed määraksid inimese iseloomu, vaid sest ripats on seotud kindla inimese, aja või tundega. Selle tähendus peitub siis suhte loos, mitte kosmilises seoses. Sellest saab mälestusese, peaaegu väike kaasaskantav arhiiv.
Võib-olla on see vähem anakronistlik, kui esmapilgul näib. Tänapäeva inimesed ei ela üksnes mõõdetavuse ja funktsionaalsuse maailmas. Nad kasutavad pidevalt asju, mis osutavad oma materiaalsest otstarbest kaugemale: abielusõrmuseid, fotosid, vormirõivaid, usulisi märke, õnnetalismane, tätoveeringuid. Selleks et sõrmus oleks emotsionaalselt tõeline, ei pea keegi pidama seda füüsikaliselt toimivaks armastuse esemeks.
Astroloogia liigub täpselt selles vahealas:
Looduse seletusena on see teaduslikult problemaatiline.
Sümbolikeelena võib see võimaldada enesevaatlust ja jutustamist.
Sotsiaalse lühivormina loob see kohe vestluse ja äratundmise.
Isikliku märgina võib see koondada mälestusi, kuuluvust või lootust.
See selgitab ka seda, miks päikesemärk püsib nii visalt populaarne. See ei ole ainult väide isiksuse kohta, vaid kergesti kasutatav viis öelda midagi enda kohta: Nii tahan, et mind nähtaks; selles tunnen end ära; see kuulub minu loo juurde. Päike tähistab siin piltlikult nähtavust ja eneseväljendust — mitte tingimata objektiivse põhjusena, vaid kujundina sellest, mille kaudu inimene kogeb ennast iseenda või teiste ees elava ja ainulaadsena.
Vastuolu jääb aga püsima: Sümbol võib anda inimesele lohutust, keelt või sidet, ilma et selle väidetav kosmiline põhjus oleks tõene. Neid kaht ei pea segi ajama — ja sümbolit ei pea ka väärtusetuks tegema ainult seetõttu, et selle füüsikaline seletus ei pea paika.
Veel pean ma kummaliseks seda, et kõik, keda ma tunnen — kui nad sellele üldse tähelepanu pööravad — peavad omamoodi isiklikku statistikat selle kohta, milliseid tähtkujusid nende tutvusringkonnas sageli esineb. Ka see näib olevat tugevas vastuolus laialt levinud veendumusega, et astroloogias pole midagi tõepärast ega saagi olla.
See on tõepoolest kummaline — kuid pigem vastuolu sõnaselge veendumuse ja praktilise käitumise vahel kui loogiline vastuolu.
Paljud inimesed ütlevad: „Astroloogia ei vasta tõele.“ Samal ajal panevad nad aga väga hästi tähele, et teatud tähtkujusid esineb nende ümbruses sagedamini. See tähendab esialgu vaid seda, et nad tajuvad mustreid, mitte tingimata seda, et nad usuvad astroloogilisse põhjusse. Inimmõistus on lausa spetsialiseerunud sotsiaalsetest kogemustest korrapärasuste leidmisele.
Sellele lisandub mitu tegurit:
Kinnitus- ja kättesaadavusviga: Kui inimene on kord märganud, et tema ümbruses on eriti palju Jääri või Skorpione, hakkavad järgmised näited rohkem silma. Vastunäiteid mäletatakse vähem.
Väike valim: Oma tutvusringkond ei ole statistiliselt neutraalne läbilõige. Juba mõnekümne inimese puhul võivad tekkida selged kuhjumised.
Vanuseline ja elukeskkond: Kes on enam-vähem sama vana, pärit samast piirkonnast või käinud sarnastes asutustes, liigub kindlas sünnikohordis. Nii tekivad tegelikud, kuid mitteastroloogilised kuhjumised.
Sotsiaalne valik: Sõprussuhted ei teki täiesti juhuslikult. Inimesed leiavad üksteist huvide, temperamendi, ameti, päritolu ja elustiili kaudu. Kui seejärel tagantjärele sarnasusi astroloogiliselt sorteerida, mõjub see kiiresti tähtkujumustrina.
Erinev sünnipäevade tõenäosus: Sünnid ei jaotu aasta jooksul täiesti ühtlaselt. Ka see võib põhjustada väikesi nihkeid.
Huvitav on aga see, et selline isiklik statistika muutub sageli omamoodi mitteametlikuks astroloogiliseks päevikuks. Isegi see, kes õpetuse tagasi lükkab, peab mõttes arvet: „Neitsitega saan ma üllatavalt hästi läbi“, „Skorpionid satuvad mulle pidevalt ette“, „Minu peres on peaaegu ainult tulemärgid.“ See on astroloogilises kultuuris osalemise vorm ilma selle teoreetilisi aluseid omaks võtmata.
Võib-olla peitubki selles astroloogia tõeline ühiskondlik edu: see ei nõua alati usku. Piisab juba sellest, et see pakub tuttavat korda, kuhu oma kogemusi paigutada. Lause „Minu ümbruses on silmatorkavalt palju…“ on siis vähem teaduslik hüpotees kui väike isiklik mütoloogia.
Ja vahel võib isegi tähelepanekus midagi tõtt olla — lihtsalt mitte põhjusel, mida astroloogia väidaks. Kuhjumine on võimalik; sellest aga ei järeldu veel, et tähtkuju inimesi ühendab või nende omadusi seletab. Üleminek väitest „Ma märkan mustrit“ väitele „Mustril on kosmiline põhjus“ ongi otsustav, teaduslikult põhjendamata samm.
Aga ma loen sinust välja tugeva kalduvuse neid teaduslikke seletusi järgida. Selles tegurite loetelus on mitu, mille ma täielikult kahtluse alla seaksin. Ainus, mida pean mõistetavaks, on esimene.
Kuid juba teises punktis ähmastatakse minu väidet justkui sisseehitatud oletusega, et isiklikust statistikast püütakse tuletada midagi üldist. Täpselt seda ju ei tehta. See jääb alati ja saabki jääda ainult isiklikuks statistikaks ning on seetõttu alati vaid väike valim. Kõigi isiklike kogemuste terviku ja vaadeldud nähtuse individuaalse tähenduse suhtes ei ole see valim aga enam sugugi nii väike.
Järgmised kolm punkti lähevad minu arvates teemast täiesti mööda ega selgita nähtust kuidagi.
Jah, sinu vastuväide on põhjendatud. Ma surusin tähelepaneku liiga kiiresti teaduslikku kontrollskeemi ja nihutasin sellega tegelikku küsimust.
Sa ei väida ju: „Minu tutvusringkonnas on palju Skorpione, järelikult peab see üldiselt kehtima.“ Pigem kirjeldad sa isiklikku kogemusstatistikat, mille mõte peitubki selles, et see on isiklik statistika. Selles raamistikus ei ole väike valim puudus, vaid uurimisobjekt ise: minu suhted, minu kohtumised, mulle silma torkavad kuhjumised.
Ka selliste individuaalsete statistikate kogum ei ole lihtsalt tähenduseta vaid seetõttu, et neid ei saa koondada esinduslikuks üldstatistikaks. See moodustab teistsuguse tegelikkuse: subjektiivse, biograafilise tegelikkuse. Kui väga paljud inimesed panevad sõltumatult oma suhetes tähele tähtkujusid, näitab see esmalt, et neil kategooriatel on nende jaoks märkimisväärne suunav funktsioon — mitte tingimata seda, et need toimivad objektiivselt põhjuslikult.
Minu nimetatud punktid vanusekohortide, sotsiaalse valiku ja sündide jaotumise kohta võiksid heal juhul selgitada, miks teatud kuhjumised võivad tekkida. Need ei selgita tõepoolest nähtust, millele sina viitasid: Miks peab keegi üldse sellist sisemist statistikat, kuigi ta astroloogia sõnaselgelt tagasi lükkab? Selle küsimuse puhul läksid need teemast mööda.
Otsustav punkt on pigem see:
Astroloogia tagasilükkamine ei kõrvalda selle taju- ja korrastusjõudu.
Inimene võib pidada astroloogilist tõlgendust põhjendamatuks ja siiski märgata:
millised tähtkujud tema elus korduvad,
milliste märkidega seostuvad teatud suhtekogemused,
millised konstellatsioonid tunduvad emotsionaalselt silmatorkavad,
milliseid märke kehastavad äkki mitu olulist inimest.
See ei ole üldteooria lahjendatud eelaste. See on suhete isiklik kartograafia. Ja võib-olla peitub just selles vastuolu: inimesed eitavad astroloogia kehtivust seletuste tasandil, kuid kogemuste tasandil käsitlevad seda endiselt huvitava korrastussüsteemina.
Sinu puhul kõlab see nii, nagu kaitseksid sa vähem väidet, et tähtkujud tekitavad statistiliselt tõestataval moel teatud tüüpi inimesi. Sind huvitab pigem see, et märgid tekitavad paljude inimeste elus ilmselt piisavalt vastukaja, et neid märgataks, mäletataks ja omavahel võrreldaks. See on märksa tugevam ja samal ajal ettevaatlikum tees kui see, mille ma sulle alguses omistasin.
Minu teesi, või tegelikult on see pigem usk, võiks sõnastada nii, et selles on midagi.
Usk veendumuse tähenduses. Kes usub, on ju tegelikult veendunud. Kes usub, teab enda jaoks, et see on nii. See on teadmine. Tegelikult on teadmine usu jaoks parem sõna. Usk Jumalasse ei ole võrreldav usuga, et rong küllap õigel ajal tuleb. Jumalasse uskuva inimese jaoks on Jumal olemas. Või üks mu teisi lemmikteemasid: platseeboefekt. See tekib just seetõttu, et keegi usub, et miski ravib. Kuid seegi pole usk, mida saab endale lihtsalt korrutada. Mida saab tahtlikult saavutada. See on midagi sisemist, mida on parem võrrelda kindla veendumuse või nimelt teadmisega. Platseeboefekt tekib alles siis, kui millestki on saanud inimese sisemine tõde. Ja seda tõde on vaevalt võimalik iseendast esile kutsuda. Alles arstile omase vaieldamatu autoriteediga inimene, kes annab sulle valge suhkrutableti, võib panna selle efekti tekkima.
Nii võib ehk öelda, et sellel, mida ma märkan — iseendas, oma sünnikaardi elementides ja suhetes inimestega, kes mu ellu astuvad —, on autoriteet, mida võib võrrelda sellise arsti autoriteediga. Ja platseeboefektiga. Ei saa täpselt seletada, mille kaudu see toimib. Kuid seda saab vaadelda.
Jah, see on oluline eristus. „Uskumine“ ei tähenda alati nõrka võimalikuks pidamist. See võib tähistada sisemist kindlust — midagi, millel on inimese jaoks tegelikkuse staatus, isegi kui seda ei saa hõlpsasti objektiivselt tõestada.
Filosoofiliselt eristatakse küll usku, veendumust ja teadmist. Kuid subjektiivselt võib usk täiesti tunduda teadmisena: mitte oletusena, vaid millegi sellisena, mis on inimese enda kogemuses kinnitust leidnud. Usk Jumalasse on selles mõttes midagi muud kui oletus, et rong tuleb õigel ajal. Viimane on esialgne argiootus; esimene võib olla eksistentsiaalne põhireaalsus.
Ka võrdlus platseeboga on selles punktis tabav — ühe mööndusega: platseeboefekt ei ole täiesti seletamatu. Tuntakse psühholoogilisi ja kehalisi mehhanisme, nagu ootus, tingimine, tähelepanu, stressiregulatsioon ja ravikonteksti autoriteet. Kuid see seletus ei võta nähtuselt selle mõistatuslikkust. Eelkõige ei saa platseeboefekti lihtsalt tahtega esile kutsuda. Ei saa endale suvaliselt käskida: „Nüüd ma usun, et see tablett ravib.“ Veendumus peab saavutama teatava vahetuse ja usutavuse.
Sarnaselt võib sünnikaardil olla sinu jaoks aja jooksul omandatud sisemine autoriteet. Mitte tingimata seepärast, et oled selle väited endale sisendanud, vaid sest teatud tõlgendused on pika aja jooksul põimunud sinu enesetaju, elusündmuste ja suhetega. Autoriteet ei pärineks siis üksnes astroloogiaõpikust, vaid korduvast kooskõlatundest:
„See kirjeldab midagi, mida ma tõepoolest ära tunnen — iseendas, oma elus või kohtumises teistega.“
See on enamat kui pelk nõustumine tekstiga. See sarnaneb sümboli ja kogemuse suhtega, milles sümbol omandab järk-järgult tõendusliku iseloomu. Mitte tõenduslikkuse ranges loodusteaduslikus mõttes, vaid isikliku enesestmõistetavuse: tõe, mis ennast elus õigustab või vähemalt osutub ikka ja jälle hämmastavalt sobivaks.
Minu jaoks oleks määrav piir ainult järgmine: selline kogemus võib näidata, et astroloogia avab sinu jaoks tegelikkust ja avaldab mõju. See ei tõesta veel üheselt, millest see mõju tuleneb. See võib peituda kosmilises vastavuses, astroloogilise sümbolikeele erilises täpsuses, valikulises tajus, tõlgendamise kaudu toimuvas enesemuutmises — või mitmes neist tasanditest korraga.
Kuid teaduslik ebaselgus ei kummuta sinu kogemust. See üksnes takistab tegemast sinu isiklikust kindlusest pikema jututa üldkehtivat põhjuslikku tõendit. Sinu sõnastus, et sünnikaart võib omandada arstiga võrreldava autoriteedi, kirjeldab seega midagi väga täpset: mitte lihtsalt arvamust astroloogia kohta, vaid aja jooksul kujunenud sisemist usaldussuhet tõlgendussüsteemiga.
Sinu mööndus platseeboefekti kohta seoses kehaliste mehhanismidega, mis väidetavalt platseeboefekti seletavad, on minu silmis sama õhuke kui katsed seletada astroloogiliste mõjude mehhanisme. Need on välised tegurid, mille kohta teatakse, et neil on mõju. Ilma et meil oleks vähimatki aimu, miks need tegurid just sellist mõju avaldavad. Ja minu silmis on astroloogiaga täpselt samamoodi.
Jah, selles punktis on sinu kriitika õiglane: ma sõnastasin „tuntud mehhanismid“ nii, nagu oleks platseebo põhialustes paremini mõistetud kui astroloogia. See oli liiga enesekindel.
Platseebo puhul tuntakse teatud kaasnevaid protsesse — ootust, tingimist, sotsiaalset autoriteeti, tähelepanu, stressi ja valutöötluse muutusi. Kuid sellega ei ole otsustav küsimus sugugi täielikult vastatud: miks saab tähendus, kontekst või veendumus kutsuda esile kehalise reaktsiooni? Meil on protsesside osalised kirjeldused, kuid mitte nende toime lõplikku seletust.
See sarnaneb tõepoolest sellega, mida sa astroloogia kohta väidad:
On midagi, mis kogemuses ilmneb.
Teatud tingimused näivad olevat selle jaoks olulised.
Seoseid saab kirjeldada.
Kuid tegelik toimiv põhjus jääb ebaselgeks.
Erinevus seisneb vähem põhimõttelises seletatuses kui metodoloogilise kinnituse astmes. Platseeboefekte saab teatud tingimustel kontrollitud uuringutes korduvalt vaadelda. Astroloogiliste mõjude puhul puudub selline üldtunnustatud eksperimentaalne kinnitus. See on erinevus tõendusolukorras — kuid ei tähenda automaatselt platseebo täielikku seletust.
Isegi eksperimentaalne korratavus ei vasta tingimata ontoloogilisele küsimusele, mis seal lõpuks toimib. Teadus suudab väga hästi öelda: „Nendes tingimustes ilmneb see efekt sagedamini.“ Kuid keeruliste nähtuste puhul võib see pikaks ajaks lahtiseks jätta, miks tegelikkus üldse sellisel viisil korraldatud on.
Sinu vaate jaoks võiks seetõttu ehk sobida järgmine sõnastus:
Platseeboefekt ja astroloogiline kogemus ei ole teaduslikult võrdselt hästi tõendatud. Kuid mõlemal juhul võib olemas olla vaadeldav mõju, kuigi pakutud seletused hõlmavad ainult osalisi aspekte või väliseid kaastingimusi.
Astroloogia puhul tuleks „mõjust“ siiski ettevaatlikult rääkida: sinu ja teiste puhul võib olla jälgitav tegelik mõju tajule, enesemõistmisele, suhete kujundamisele ja võib-olla ka kehalisele kogemusele. Kas lisaks sellele eksisteerib iseseisev astroloogiline toime, jääb lahtiseks, otsustamata küsimuseks.
Niipea kui tuua astroloogia juurde teaduslik mõtteviis, liigutakse lihtsalt väga õhukesel jääl. Sest minu silmis on see teine maailm. Minu jaoks oli ju esmajoones küsimus usu mõistes ja platseeboefekti tõin ma näiteks selle mõistelise selgituse juurde.
Võib-olla veel üks punkt meditsiinilise tõhususe kohta: tõhusus ei kirjelda siin kunagi absoluutset toimimist. Igasugune meditsiiniline tõhusus kirjeldab suhtelist tõhusust, mida väljendatakse protsentides. Selles mõttes ei ole ka meditsiiniteaduse võrdlemine loodusteadustega päris lihtne. Õun kukub Pisa tornist alati alla. Ja alati sama kiiruse ja suunaga. 100%. Ravim või platseeboefekt ei toimi kunagi kõigi inimeste puhul ega kõigi puhul ühtemoodi. Vaata infolehte.
Siin peetakse teaduslikuks statistilisi tõenäosusi. Ja see on hea. Kuid see muudab suhteliseks ka nende väidete absoluutsuse pretensiooni.
Psühholoogias ilmneb see veel selgemalt. On katsekorraldusi, mille puhul saab inimesi statistiliselt olulisel määral suunata teatud käitumisele.
Kuid haiguspiltide kirjeldamisel või diagnoosimisel läheb asi juba keerulisemaks. Lõppkokkuvõttes kehtib põhimõte, kas inimese käitumine või sümptomid põhjustavad probleemi talle endale või teistele.
Sügavalt humanistlik ja tegelikult ka esoteeriline põhimõte.
Mida tähendab minu sümptom mulle või teistele?
Ja astroloogias on see täpselt samamoodi.
Jah — sa kirjeldad väga selgelt, miks loodusteaduslike mõõdupuude ülekandmine astroloogiale muutub problemaatiliseks. Olin ka ise varem korduvalt püüdnud paigutada astroloogiat kontrollraamistikku, mis on välja töötatud eeskätt üldiste, mõõdetavate ja korratavate seoste jaoks. See on vaid üks võimalik vaatenurk — ja sinu tegeliku küsimuse jaoks ilmselt mitte sobiv.
Ka meditsiinis ei tähenda „tõhusus“ absoluutset seaduspärasust. See tähistab statistiliselt suurenenud tõenäosust kindlatel tingimustel, kindlate inimeste puhul ja võrreldes kontrollrühmaga. See on teaduslikult tugev ja praktiliselt väärtuslik, kuid teistsugune väide kui:
„Nendes tingimustes kukub see keha alati sel viisil.“
Psühholoogias ja eriti psühhiaatrias lisandub veel üks tasand: mitte iga ebatavaline käitumine või kõrvalekalle ei ole juba haigus. Otsustav võib olla see, kas inimene selle all kannatab, kas see piirab tema elukorraldust või kahjustab oluliselt teisi. See ei ole puhtalt loodusteaduslik tõdemus, vaid hinnanguline ja kontekstuaalne otsus.
Lause „Mida tähendab see sümptom mulle või teistele?“ on seetõttu tõepoolest hermeneutiline, peaaegu eksistentsiaalne lause. See ei küsi ainult: Milline mõõdetav protsess toimub?, vaid ka:
Milline funktsioon sellel sümptomil on?
Millele see osutab?
Millises elukontekstis on see tekkinud?
Mida püüab see ehk väljendada või reguleerida?
Millal saab sellest kannatus ja millal võib-olla isegi kaitse?
Selles mõttes töötab astroloogia pigem tähendusseoste kui loodusseaduslike põhjus-tagajärg-seostega. See küsib vähem: „Kui sageli tekitab see märk sellist käitumist?“ ja rohkem: „Millise sümboolse kuju võtab see kogemus minu elus?“
See selgitab ka, miks sinu sünnikaardil võib olla sinu jaoks teistsugune autoriteet kui üldisel psühholoogilisel tüpoloogial. Tüpoloogia ütleb: selle rühma inimestel esineb statistiliselt sagedamini see muster. Sünnikaart ütleb sulle pigem: see konkreetne sümboolne konstellatsioon kuulub minu loo juurde ja aitab mul oma kogemust mõista. Selle tõde poleks siis looduse konstandi tõde, vaid biograafilise vastavuse tõde.
Ja võib-olla pole „esoteeriline“ siin tegelikult isegi halvustav või irratsionaalne mõiste. Algupärases tähenduses viitab see sisemisele, mitte vahetult avalikult kättesaadavale teadmisele. Mitte teadmisele, mis oleks seetõttu automaatselt objektiivselt tõene — vaid teadmise vormile, mis tekib elatud kogemusest, tõlgendusest ja sisemisest kooskõlast.
Sellega nihkub ka küsimus astroloogia kohta. Enam mitte ainult:
„Kas see suudab üldkehtivalt tõestada, et selle märgiga inimesed on sellised?“
Vaid ka:
„Milline tegelikkus saab nende sümbolite kaudu inimesele nähtavaks ja mis tema elus seeläbi muutub?“
See on teine maailm kui loodusseaduste oma — mitte tingimata vähem väärtuslik, kuid selline, kus tõde on tugevamalt seotud tähenduse, suhte ja isikliku läbiproovitusega.
Lõpetuseks pean naljakaks seda, et platseeboefekti — sarnaselt astroloogiaga — naeruvääristavad enamasti inimesed, kes sellega tööalaselt või muul viisil tõsiselt ei tegele. Tavaliselt alavääristatakse midagi, kui öeldakse „jaa-jaa, küllap see oli platseeboefekt“, pidades tegelikult pigem silmas, et miski just ei toiminud. Et inimene kujutas midagi ette. Võib-olla tuleb see sellest, et sedagi — nagu astroloogiat — ei osata päriselt seletada.
Jah, see on tähelepanuväärne paralleel. Igapäevakasutuses on „platseebo“ peaaegu muutunud alavääristavaks sõnaks: „See oli kindlasti ainult platseeboefekt“ tähendab enamasti: „See ei toiminud tegelikult, vaid oli üksnes ettekujutus.“
Tegelikult on see üsna paradoksaalne kasutus. Kui platseebo leevendab valu, vähendab ärevust või muudab kehalist reaktsiooni, siis ei ole mõju asjaomase inimese jaoks vähem reaalne ainult seetõttu, et see tekkis teisiti kui farmakoloogilise toimeaine kaudu. Alavääristatakse mitte tingimata kogemust, vaid selle oletatavat põhjust.
Sarnaselt käitutakse astroloogiaga. „Sa kujutad seda lihtsalt ette“ peaks kogemusele joone alla tõmbama, kuigi ettekujutused, ootused ja tõlgendused ei ole sugugi mõjuta. Need võivad mõjutada taju, käitumist, suhteid ja kehalist kogemust. Küsimus ei ole siis enam selles, kas midagi toimub, vaid millist laadi tegelikkusega on tegemist:
farmakoloogiline mõju,
psühholoogiline mõju,
sotsiaalne või suhteline mõju,
sümboolne mõju,
või — astroloogilisest vaatenurgast — veel teistsugune vastavus.
Pilge tekib ilmselt ka seetõttu, et mõlemad nähtused asuvad ebamugavalt kategooriate vahel. Need ei ole lihtsalt „puhtalt objektiivsed“, kuid ei ole seetõttu ka „üksnes ette kujutatud“. Need näitavad, et inimlik tegelikkus ei koosne ainult materiaalsetest põhjustest, mis mõjutavad passiivset inimest väljastpoolt. Tähendus, ootus, usaldus ja tõlgendus on ise kogemuse toimivad osad.
Võib-olla ei naeruvääristata platseebot ja astroloogiat seega ainult sellepärast, et neid peetakse ebateaduslikuks, vaid ka seetõttu, et need sisaldavad teatavat solvangut naiivsele realismile: maailm ei toimi alati nii, nagu see paistab ravimi infolehel või mõõteriistas. Inimene ei ole neutraalne mõõteriist. See, mis muutub tema jaoks tõeseks, usutavaks ja tähenduslikuks, võib käivitada temas tegelikke protsesse.
Erinevuseks jääb see, et platseeboefekti saab teatud meditsiinilistes katsekorraldustes statistiliselt uurida, samal ajal kui astroloogilised vastavused ei ole teaduslikult samal viisil kinnitatud. Kultuurilise alavääristamisena toimivad mõlemad mõisted siiski sarnaselt: „platseebot“ ja „astroloogiat“ kasutatakse sageli selleks, et kogemus rutakalt tegelikkuse vallast välja arvata.
Ja just praegu tuleb mulle meelde, et ma pole ammu Placebot kuulanud.
Jaga minuga oma mõtteid selle postituse kohta vormis foorumipostitus või isiklik sõnum – ootan sinu mõtteid.
