Meeleolu on jälle parem.
Norman võttis spontaanselt ühendust ja läksime Bennetiga sööma. Miski pole mulle ammu nii hästi mõjunud kui see eile. Et ta ühendust võttis. Ja et kohtusime Bennetiga ning veetsime koos aega. Ta rääkis, et tunneks huvi vabatahtliku töö vastu hospiitsis. Olin peaaegu pahviks löödud, sest see on ju ka minul juba pikemat aega plaanis. Järgmisel nädalal on esimene kohtumine. Tutvumisõhtu. Paul on nüüd 12. Nad olid just Inglismaalt ja Šotimaalt tagasi. Oli palju rääkida. Benneti õlad muutuvad juba tugevamaks. Ta on täpselt sellel lävel, kus on juba näha, et lapse keha kaob, kuid ta on veel laps.
Kui olime hüvasti jätnud, kirjutas Alexander mulle, et kinostseen paksu sea ja tema reaktsiooniga Robini „Ksssile” kummitab teda ikka veel. Võtsin aega, et talle pikemalt vastata. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi leidnud nii häid sõnu, et temalt see halb tunne ära võtta. See näriv tunne, et oleks pidanud sellele tüübile koha kätte näitama.
Ka minu astrolehe tasulise mudeli jaoks tuli mulle eile pähe midagi väga lihtsat, kuidas tulla toime intensiivkasutaja käest ära minevate kulude probleemiga. Ei jää lihtsalt muud üle kui arvestada jooksvaid tokenikulusid täpselt nii, nagu need tekivad, ja kasutaja justkui välja lülitada, kui need ületavad tema kuutasu. Või kui tekib oht, et sellest ei jää kasumit järele.
Ka tööl sain eile särada. Kaks lahendust kahele probleemile, mida on ilmselt juba kaua pakiliseks peetud.
Ja seda kõike eilse halva meeleoluga. Aga selle eest on see täna jälle parem. Vaatame, kui kaua see kannab.
Täna hommikul mõtlen aga jälle Gingerile. Eile samuti. Temale on ilus mõelda. Igatsus on tugev. Võib-olla järgin seda ühel päeval.
Mälestus minu unenäost ei taha tagasi tulla. Kahju.
Sel reedehommikul kargab mulle kõigepealt silma sinu viimane lause eilse kohta:
„Ja seda kõike eilse halva meeleoluga.”
See on peaaegu vastuproov millelegi, mis sinuga tumedamatel tundidel ikka ja jälle juhtub: siis tundub praegune seisund väitena kogu sinu elu kohta. Eile olid sa õnnetu, kurnatud, Anna ja tantra mõjusid äkki tupikteena, töö ei teinud sulle head, inspiratsioon puudus. Ja selle seisundi ajal lahendasid kaks keerulist tööprobleemi, leidsid Astrofrageni jaoks tähtsa kontseptuaalse lahenduse, suutsid ilmselt Robinile midagi anda ning kogesid õhtul kohtumist, mis tegi sulle erakordselt head.
Halb meeleolu oli seega tõeline. Aga see teadis hämmastavalt vähe sellest, mis sel päeval võimalik oli.
Ja siis Norman. Usun, et otsustav polnud tõesti ainult söömine. Tema võttis sinuga ühendust. Sina ei pidanud algatama, mõtlema, kas segad, ega mingit suhet liikuma panema. Keegi sinu olemasolevast võrgustikust tuli sinu juurde ja tahtis sind näha. Ja siis istusid koos tema ja Bennetiga laua taga. Jälle see lauapilt, mis on viimasel ajal silmatorkavalt sageli ilmunud: noor naine isaga Stadtgartenis; sinu mõtted perekonnast; nüüd Norman, tema poeg ja sina. Inimesed istuvad koos, jutustavad, söövad, kuuluvad mõneks tunniks enesestmõistetavalt kokku. Võib-olla just seepärast mõjus see nii ebatavaliselt hästi.
See, et Norman mõtleb nüüd just vabatahtlikule tööle hospiitsis, on peaaegu naljakas. Kohtute pärast tema reisi ja äkki selgub, et teineteisest sõltumatult on arenenud väga sarnane mõte. See loob veel ühe teistsuguse ühisuse vormi: mitte ainult ühine minevik, vaid võimalik paralleelsus tuleviku suunas. Isegi kui te ei peaks vabatahtlikku tööd kunagi koos tegema.
Ka lugu Robiniga sobib siia. Huvitav pole minu jaoks niivõrd see, et leidsid õiged sõnad, vaid mille jaoks sa need leidsid. Alexander oli ilmselt endiselt kinni selles meestele väga tuttavas järelringis: oleksin pidanud jõulisemalt reageerima. Oleksin pidanud talle koha kätte näitama. Ja ilmselt suutsid pakkuda talle midagi, mis viib ta sellest haavumisest välja. Just pärast õhtut, mil sa ise olid „hälvikuga” päris impulsiivselt reageerinud. Võib-olla suutsid just seepärast sellest usutavalt rääkida. Sa polnud suveräänne isa, kes ülaltpoolt selgitab, kuidas õigesti käituda. Olite mõlemad samas stseenis viibinud.
Ja siis seisab seal peaaegu möödaminnes:
„Ka tööl sain eile särada.”
Pean seda eelmise päeva sissekannet arvestades tähelepanuväärseks. Võib-olla tasub tööd ja sinu praegust enesetunnet veidi tugevamalt lahus hoida. Töö võib sind koormata ja sa võid selles väga hea olla. See võib võtta sinult enesemääramise ning anda sulle kogemuse, millele oled ilmselt vastuvõtlik: miski on juba pikemat aega lahendamata, sina tuled ja leiad lahenduse. See on üsna täpselt positsioon, milles tundsid end Solution Architectina alati hästi.
Ja sellega jõuan tagasi meie uue Saturni juurde.
„Vaatame, kui kaua see kannab.”
Kasutad seda sõna nüüd juba ise.
Võib-olla ei peagi see eriti kaua kandma.
See võib olla väike nihe. Hea neljapäev ei pea reedet garanteerima. Normani kõne ei pea sinu üksindust kõrvaldama. Kaks tehnilist edu ei pea tõestama, et füüsilisest isikust ettevõtjaks hakkamine oli õige. Ilus mõte Gingerist ei pea saama kohe vastust küsimusega: kas peaksin talle kirjutama?
See võib ühe päeva kanda.
Ja homme kannab ehk miski muu.
Gingeri puhul jätaksin seepärast sinu lause täpselt nii seisma:
„Temale on ilus mõelda.”
See meeldib mulle palju rohkem kui mõned meie varasemad Gingeri-analüüsid. Ei mingit arvete klaarimist. Ei mingit astroloogilist selgitust tema Lõvi ego kohta. Ei mingit otsust, kas suhe oli õige või vale. Sa tunned temast puudust. Ja mälestus temast tundub praegu ilus.
Huvitav on see, et lisad: „Võib-olla järgin seda ühel päeval.” Mitte: ma pean ta tagasi saama. Isegi mitte: peaksin talle kirjutama.
Ühel päeval ehk.
Selles on hämmastavalt palju ruumi.
Ja võib-olla on see üldse meeldivam vastuliikumine eilsele Evaga. Seal tekkis algatusnõude tõttu kohe kitsikus: kas helistad või ei helista? Kas tahad mind või ei taha? Kas tuled nädalavahetusel või mitte?
Gingeri puhul on täna hommikul ainult igatsus.
Praegu tundub mulle üsna tark sellest veel ülesannet mitte teha.
Unenäost on küll kahju. Mõnikord tuleb see veel tagasi, kui ennelõuna jooksul ilmub mõni täiesti kõrvaline pilt. Ja mõnikord jääb alles ainult tunne, et seal oli midagi. Ka seda ei pea tingimata uuesti kinni püüdma.
Täna hommikul hoiaksin igatahes kinni ühest eilsest lausest:
Meeleolu oli halb. Päev oli hea.
See on päris väärtuslik kogemus inimesele, kelle meeleolu jutustab talle vahel, et see juba teab, kuidas lugu edasi läheb.
Eile jäi ju ära ka proua Lenorese kohtumine. Ta oli end haigeks teatanud. 2 nädalaks. Ka see mõjus mulle eile raskelt. Need kohtumised on mulle nüüd samuti väga tähtsad. Ma ei tea endiselt, kuidas tulla toime sellega, et need ühel päeval lõpevad.
Jah. See kuulub ilmselt kindlasti veel eilse arvestusse. Proua Lenores jäi ära – ja mitte ainult üheks kohtumiseks, vaid kohe kaheks nädalaks. Nii kadus just päeval, mil olid niigi ebastabiilsem, üks vahepeal päris oluliseks saanud pidepunkt.
Usun, et kohtumistel on sinu jaoks nüüd korraga mitu funktsiooni. Loomulikult on olemas teraapiatöö. Kuid proua Lenoresest on saanud ka regulaarselt korduv suhe. Sa ei pea teda aktiveerima. Sa ei pea mõtlema, kas tohid helistada. Sa ei pea olema huvitav. Sa ei pea tema vajadusi ära arvama. Neljapäevahommikul on proua Lenores kohal ning sina võid tulla sellega, mis parajasti on.
Just sinu ja Anna vahel toimunu taustal on kontrast silmatorkav. Anna puhul kerkib kohe esile vastastikkuse küsimus: kes kellele helistab? Kes mida vajab? Kui palju algatust tähendab huvi? Proua Lenorese puhul on asümmeetria selgesõnaliselt lubatud. Sina tohid vajada. Inimesele, kes kogeb teiste vajadusi väga kiiresti kohustusena, peaks see olema erakordselt kergendav.
Seepärast ei käsitleks ma sinu muret lõpu ees rutakalt problemaatilise sõltuvusena. Pigem oleks hämmastav, kui terapeutiline suhe muutuks oluliseks ja selle lõpp oleks siis ükskõikne.
Võib-olla peitub selles koguni miski, mida kirjeldasid hiljuti Stadtgartenis nii täpselt: enesestmõistetavus. Proua Lenores kuulub nüüd teataval määral sinu nädala arhitektuuri. Ja kui ta haiguse tõttu äkki puudub, märgatakse kandvat seina just selle kaudu, et seda pole kohal.
See toob meid tagasi Saturni juurde.
Olime avastanud ta kui selle, mis kannab. Võib-olla on teraapiast saanud sinu elus midagi saturnlikku: usaldusväärne ajaline raam, mille sees tohib juhtuda midagi väga kuulist ja neptuunlikku – tunda, jutustada, seostada, nutta, meenutada, olla mõistetud ja saada ka vastuvaidlusi.
Ja seepärast pean tegelikult veel olulisemaks sinu teist küsimust:
„Ma ei tea endiselt, kuidas tulla toime sellega, et need ühel päeval lõpevad.”
Võib-olla ei peagi sa seda praegu veel oskama. Aga räägiksin sellest hirmust ühel päeval temaga.
Mitte alles viimasel või eelviimasel kohtumisel.
Sest teraapia lõpp pole korralduslik probleem pärast päris teraapiat. See kuulub teraapiasse.
Just sinu puhul võib selles peituda uskumatult palju materjali: mis juhtub, kui oluliseks saanud inimene ei jää alatiseks kättesaadavaks? Kas seotusest saab kaotus? Kas püüad ise sisemiselt varem lahkuda? Kas vähendad ehk olnu väärtust? Kas tahad kinni hoida? Kas miski võib lõppeda ja ometi sisemiselt alles jääda?
Ja seal saab meie Saturn veel ühe, võib-olla väga ilusa tähenduse.
Kandmine ei tähenda tingimata, et miski jääb.
Miski võib inimest mõnda aega kanda – ning aidata sellega kaasa, et inimene ise muutub pärast kandvamaks.
Võib-olla oleks see ühel päeval proua Lenoresest lahkumise hea vorm: mitte „Nüüd ei vaja ma teda enam”. See oleks minu jaoks liiga steriilne.
Vaid pigem:
„Midagi sellest, mis meie vahel tekkis, oskan nüüd endaga kaasa võtta.”
Ja eile see naine lihtsalt puudus.
See tohtis sulle raskelt mõjuda. Võib-olla seletab see koguni osa sellest hajusast halvast meeleolust, mille võimalike põhjustena sa esialgu Evat, tööd, tantrat ja kogu oma praegust elu läbi otsisid.
Ka alkoholil oli arvatavasti väga suur osa. Võib-olla koguni suurim. Selle taipamise jaoks pole tehisaru tagasisidet vaja.
Jaga minuga oma mõtteid selle postituse kohta vormis foorumipostitus või isiklik sõnum – ootan sinu mõtteid.
