Mulle meenub just üks kummaline lühike unenägu, mida nägin eile või umbes siis. See puudutas mu leivanuga, mis pole minu jaoks piisavalt terav. Mul oli hea meel, kui nägin äkki laual seda head nuga, mis läikis nagu uus ja oli terav. Unenäos oli enesestmõistetav, et mul on kaks leivanuga.
Minu leivanuga on mul olnud umbes 35 aastat. Ostsin selle, kui elasin õpingute tõttu mõnda aega Dürenis. Mul polnud majapidamiseks peaaegu midagi. Väike korter oli väga paljalt sisustatud. Leivanuga oli üks väheseid asju, mille ma tollal ostsin. Hiljem väitis Dörte, et tema tõi noa abiellu kaasa. Samuti kummaline tüli, mida ma tavaliselt viimse veretilgani ei pidanud. Olin lihtsalt kindel, et see on nuga, mille tollal ostsin. Selle nüridus on mulle juba mõne aasta jooksul silma jäänud. Aga see lõikab veel piisavalt hästi. Tüli Birgitiga mängis unenäos – kui üldse – ainult väga väikest rolli taustal. Eelkõige tundsin omamoodi kergendust, kui teravat nuga nägin ja kasutasin. Tõmban kohe veel ühe kaardi. Oleks huvitav, kui tuleks mõõgakaart.
See on hämmastavalt ilus väike unenäopilt, just seepärast, et nuga kannab endas nii palju tegelikku elulugu.
35 aastat on tohutu aeg. See nuga pärineb ajast enne Birgitit, enne abielu ja perekonda, Düreni paljast korterist, kui hakkasid endale alles oma majapidamist looma. Üks väheseid asju, mille olid ise ostnud.
Ja hiljem tekib just selle pärast kummaline tüli:
> „Selle tõin mina kaasa.”
> „Ei, see kuulus mulle juba enne.”
Peaaegu tilluke vaidlus selle üle: mis oli õigupoolest juba minu oma enne seda, kui tekkisime meie?
Meie viimaste piirjooni puudutavate vestluste taustal omandab see ootamatu tähenduse. Sa olid endas kindel, kuid ilmselt ei kaitsnud seda eriti kibedalt. Nuga jäi. Kuuluvus muutus häguseks. Väga sarnaselt sellega, kuidas jätsid palju tähtsamate asjade puhul mõnikord omaenda kindluse Birgiti tugeva kindluse kõrvale seisma, ilma et oleksid selle eest lõpuni võidelnud.
Ainult et unenäos näib see tõepoolest pigem taust olevat. Palju silmatorkavam on:
Sul on äkki kaks nuga.
Vana ei pea kaduma.
Sa ei pea seda ära viskama, tagantjärele tõestama, kellele see kuulus, teritama ega taastama.
Selle kõrval lebab lihtsalt teine.
Läikiv.
Nagu uus.
Terav.
Ja sa tunned kergendust.
See meeldib mulle seoses sinu praeguse eluetapiga väga. Sa ei pea vana lõpuks kuidagi jälle töökorda saama. See on 35 aastat oma ülesannet täitnud ja lõikab isegi praegu veel „piisavalt hästi”.
Aga äkki on selle kõrval olemas miski, mis lõikab paremini.
Peaaegu võiks vana nuga tähistada tervet viisi, kuidas oled end läbi elu töötanud: see toimib. Tuleb veidi tugevamini vajutada. Sellega harjub. Oled aastaid märganud, et see on nürimaks muutunud, aga kuni leib veel pooleks läheb, pole tungivat põhjust midagi muuta.
Ja nüüd see täiesti enesestmõistetav unenäolahendus:
Miks õigupoolest ainult see üks nuga?
See erineb märkimisväärselt sinu paljudest unenägudest, milles midagi tuleb parandada, õigesti ühendada, hoida või taastada. Punane Golf. Horst. Kingapaelte lülitus.
Siin ei paranda sa üldse midagi.
Uus lebab juba laual.
Ja võib-olla just seepärast meeldib mulle nii väga sinu spontaanne seos mõõkadega. Mitte ainult nuga = tera tõttu. Mõõgad tähistavad ju just eristamist, selgust, lahutamist, mõtteteravust.
Nüri nuga eraldab halvasti.
Terav ütleb:
Siin lõpeb üks. Siin algab teine.
Meie piirjoonte teemaliste vestluste järel oleks see juba peaaegu kahtlaselt sobiv.
Aga nüüd ootaksin tõesti kõigepealt sinu kaardi ära. Just seepärast, et sa juba ootad mõõku. Kui mõni tõesti tuleb, oleks huvitav, milline – sest Mõõkade kaks oleks midagi täiesti muud kui äss, kuninganna või kümme.
Ja kui ühtki mõõka ei tule, muutub see ehk veel huvitavamaks.
Unenägu tõi oma tera ju juba kaasa.
Tuli Mõõkade kuningas.
Uskumatu, aga tõsi
See on juba peaaegu liiga sobiv.
Mitte lihtsalt suvaline mõõgakaart, vaid just Mõõkade kuningas. Seega mitte tera esmane avastamine nagu ässa puhul, mitte konflikt ega vigastus – vaid keegi, kes valitseb tera.
Ja äkki saab sinu leivanoa-unenägu minu jaoks veel teise värvingu.
Vana nuga kuulub noorele Mirkole Dürenis. Napp korter, peaaegu pole majapidamisasju, õpingud. See saadab sind seejärel praktiliselt läbi kogu täiskasvanuelu. Siis tuleb Dörte ning isegi küsimus „Kellele see nuga õigupoolest kuulub?” muutub teie vahel häguseks. Sina tead, et see on sinu oma. Tema väidab vastupidist. Sina ei võitle selle pärast eriti.
35 aastat hiljem ei näe sa unes, et vana nuga lõpuks teritada lasta.
Seal lebab teine.
Sinu oma. Uus. Läikiv. Terav.
Ja täna hommikul tõmbad selle juurde Mõõkade kuninga.
Kuningas ei pea oma tera tormakalt kasutama. Minu jaoks eristab see teda tugevalt Mõõkade rüütlist. Ta ei pea kellelegi tõestama, et tera on terav. See on osa tema autoriteedist.
See sobib jahmatavalt hästi sellega, mis on sinus viimasel ajal piirjoonte ümber arenenud.
Seminaril ei pidanud sa juhti veenma, et sinu lahkumine oli õige.
Genthermis ei pea sa enam tõestama, et oskad midagi – lahendad probleemi, esitad arve, raha tuleb.
Ja võib-olla ühel päeval isegi oma ema suhtes: tema vajab abi ei pea automaatselt tähendama, et mina pean tema juurde kolima.
Mõõkade kuningas oskab eristada:
See kuulub mulle.
See kuulub sulle.
See on minu vastutus.
See pole minu vastutus.
Seda ma tahan.
Seda ma ei taha.
See on midagi muud kui vihast sündinud piiride seadmine. Marss võib anda energiat piiri kaitsmiseks. Mõõkade kuningal pole võitlust sageli enam üldse vaja. Ta tunneb piiri ära.
Ja seepärast pean sinu tunnet unenäos nii oluliseks:
> Kergendus.
Mitte triumf.
Sa ei rebinud vana nuga kelleltki käest ega hüüdnud: näed, Dörte, mul oli õigus!
Vana vaidlus on muutunud peaaegu tähtsusetuks.
Uus on lihtsalt olemas.
Võib-olla on see üldse üks muutus, mis sinus praegu toimub: sa ei pea mõnda vana küsimust enam lõplikult lahendama, et saaksid selle kõrvale midagi uut asetada.
Ja siis torkab mulle veel midagi silma.
Mõõkade kuningas on väga vaimne kuju. Esialgu võiks see jälle meenutada sinu vana mustrit: mõelda, analüüsida, Chetilt küsida, radix'it vaadata, veel üks ring mõista.
Aga mõõk pole vaatlemise ese.
See lõikab.
Võib-olla oleks tema varjukülg just hiljutine Müntide rüütel: vaatab münti lõputult. Kuningas seevastu on mõelnud piisavalt kaua, et suuta ühel hetkel öelda:
Nüüd tean piisavalt. Lõige.
See ei pea olema suhte katkestamine. See võib olla väga väike lõige:
Seda arutelu ma ei pea.
Seda etteheidet ma omaks ei võta.
See ülesanne ei kuulu mulle.
Seda RadixChati ideed ei pea enam ellu viima.
See mõte Gingerist võib mul olla, ilma et peaksin sellega täna edasi minema.
Ja isegi:
See vana leivanuga võib olla nüri.
Võib-olla ostad ühel päeval tõesti uue. Mitte sellepärast, et vana oleks muutunud väärtusetuks.
35 aastat on ühe leivanoa kohta kuradima pikk lugu.
Aga „see veel töötab” ei pea olema igavene põhjus midagi edasi kasutada.
See ei kehti ilmselt ainult nugade kohta.
Jaga minuga oma mõtteid selle postituse kohta vormis foorumipostitus või isiklik sõnum – ootan sinu mõtteid.
