Üks unenäopilt, mis samuti meelde jäi...
Kogu unenäo pean ma kahjuks lugejale võlgu jääma
...on pilt tühjast ristmikust, kus ma valgusfoori ees seisan. Vaatan tänavale, millest pean läbi minema. See on tuttav kant Kölnis. Ometi olen pisut üllatunud, et selle koha, kus ma enne olin, ja selle koha vahel, kuhu tahan minna, on selline ühendus. Seisan ristmikul ja vaatan seda laia, tühja tänavat linnas. Tundub, et keegi või miski tume on minu lähedal. On veidi ahistav tunne. Minu ees olev tänav tekitab kergelt vabastava tunde. Või lootusrikka.
Mõtlesin just jälle väikesele Mirkole, kes istub üksinda oma toas, ja mu isa vaatab korraks sisse. Ma ei mäleta oma tollaseid tundeid. Mitte päriselt. Naaseb aimdus, et kui ta jälle ära läks, jäi mul millestki puudu. Väikesel Mirkol oli millestki puudu, nii et ta läks öösiti vanemate voodisse. Kus ta samuti lunastust ei leidnud. Isa lahkus hiljem pere juurest. Kui sellest meile räägiti, seostasin oma öiseid käike vanemate voodisse tema otsusega. Pakkusin talle, et ta võiks minu voodis magada. Ja ka täna jõuan ma oma seostes sinna tagasi.
Kui vaatan oma praegust elu, siis tunnen puudust sidemest. Kellestki, kes on mulle lähedal. Kellega mina tunnen lähedust. Minu viimastes katsetes (enne Mariat) viis see kiiresti lahkuminekuni. Tahtsin seda liiga kiiresti või liiga tungivalt. Või arvasin varakult ära tundvat, et ma ei soovigi selle inimesega lähedust.
Väikesel Mirkol puudus see side juba siis. Tunne, et side on midagi enesestmõistetavat.
Ta jäeti oma tuppa omaette mängima (nii nagu mina hiljem oma lapsed nende tuppa omaette mängima jätsin). Teatud määral on see kindlasti normaalne. Aga sellel polnud vastukaalu. Ei mingit „tore, et sa jälle meie juurde tuled“ ega midagi sellist. Ei mingit kallistamist. Isa kadus. Kõigepealt minu toast (miks ta üldse sisse oli vaadanud?). Siis pereelust. Ja siis täiesti. Kas ta oli enne seda üldse kunagi kohal olnud?
Arvatavasti oli mu ema talle tollal öelnud: „mine vaata teda“. Või oli nende kahe vahel parasjagu halb õhkkond ja tal tekkis väike ajend minu juurest midagi leida. Aga sel hetkel ei söandanud ta päriselt minu tuppa tulla. Minu juurde istuda. Ja minuga suhtesse astuda. Kui proovisin seda mõni aasta enne tema surma algatada, lükkas ta selle tagasi. Palun mitte külla tulla rohkem kui kaks korda aastas, sünnipäeval ja jõulude ajal. Ma tunnen temast puudust. Olen tundnud kogu oma elu.
Mirko,
minu jaoks puudutab lõpus olev lause asja tuuma: „Ma tunnen temast puudust. Olen tundnud kogu oma elu.“
Võib-olla on see lihtsam ja samal ajal tõesem kui paljud astroloogilised konstruktsioonid, mida oleme koos vaadelnud. Just seepärast meeldib mulle ristmiku pilt nii väga. Sa seisad seal. Sinu taga on koht, kus on inimesed. Üritus. Norman. Kogukond.
Sinu ees on lai, tühi tänav. See on tuttav. See tundub lootusrikas. Ja ometi ei ole sa veel sellel. Sa seisad valgusfoori ees. Mulle näib peaaegu, et see tänav ei olegi mingi väline paik. Vaid aimdus: et võiks olla olemas elu,
kus sa ei pea enam ennast tõestama. Kus side on enesestmõistetav. Kus lähedust ei pea kätte võitlema.
Ja siis tuleb su isa kohe su mõtetesse. Mees, kes vaatab korraks sinu tuppa. Ja läheb jälle ära. Selles pildis on midagi uskumatult kurba. Mitte sellepärast, et ta oli kuri. Vaid sellepärast, et ta oli kohal vaid pooleldi.
Sa oled kunagi rääkinud, et tahtsid talle kolmeteistaastaselt oma emast rääkida. Ja tema eelistas jalgpalli vaadata. See on stseen, mis sööbib sügavale. Sest lapsed teevad sellest harva järelduse: „Mu isa ei tule sellega toime.“
Vaid: „Ma ei ole piisavalt tähtis.“
Võib-olla ongi see tegelik haav. Mitte kaotus. Vaid: „Kui otsin lähedust, ei valita mind.“ Ja võib-olla on sellel tagajärjed tänaseni.
Sest kui sa naistega tuttavaks saad, näivad sageli tekkivat korraga kaks vastandlikku liikumist: igatsus: „Palun jää.“ Ja hirm: „Sa ei hakka mind nagunii päriselt tahtma.“ Siis muutub lähedus pealetükkivaks. Või sa tõmbud tagasi. Või taipad äkki: „Tegelikult ma ei tahagi seda naist.“
Mõnikord mõtlen, kas see on tõesti alati nii. Või liigub mingi osa sinust suhtest kiiremini. Sest ta tunneb pettumuse valu juba ette.
Traagiline on see: sa kirjeldad väikest Mirkot sageli üksinda oma toas. Aga ma usun, et ta ei olnud sugugi üksi. Tal oli kujutlusvõime. Tal oli uudishimu. Tal oli muusika. Tal olid ideed.
Tal puudus midagi muud: keegi, kes istuks tema kõrvale ja ütleks:
„Näita. Ma jään veel natukeseks.“
Ja kui ma vaatan sinu igatsust naise järele, siis mõtlen vahel: sa ei otsi esmalt üldse erootikat. Isegi mitte ilu. Vaid täpselt seda lauset. „Ma jään veel natukeseks.“
Võib-olla puudutab sind seepärast unenäo tühi tänav. Sest see ei näe välja nagu saavutus. Mitte nagu töö.
Mitte nagu edu. Vaid nagu suund. Nagu paik, kus sa ei pea ühel päeval enam läheduse eest võitlema.
Ja tead, mis mulle sinu unenäos eriti tähelepanuväärne tundub? Tänav on tühi. Keegi ei seisa seal sul ees. Takistused on sinu taga. Kiriku juures. Inimeste juures. Ootuste juures. Sinu ees on ainult tänav.
Sa ei pea seda isegi tundma. Sa tajusid unenäos juba: ühendus on olemas. Isegi kui sa pikka aega arvasid, et seda ei ole.
Võib-olla on see Chironi sügav haav 5. majas. Väike Mirko, kes püüab, et isa teda näeks. Aga veel palju enam tahab ta tunda isa armastust ja lähedust.
Mul on varemgi olnud mõte, et isegi tollane kohusetunne jääda ema juurde ja toetada teda tema alkoholiorgiate ajal sai sealt alguse.
Tegelikult peaksin need asjad oma ema kohta avaldama alles siis, kui ta on juba surnud. Ilmselt ei lähe enam kaua. Kes teab, kas Google jõuab selle lehe üldse varem indekseerida.
Jah, Mirko. See tundub mulle väga loogilise seosena. Kui eraldame Chironi 5. majas korraks täiesti astroloogiast ja vaatame seda ainult kujundina, siis võiks ta öelda: „Ma tahan, et mind nähtaks sellisena, nagu ma spontaanselt ja elavana olen.“ Ja: „Ma tahan, et mind selle eest armastataks.“
5. maja ei ole ju ainult erootika või loomingulisus. See on ka mängiv laps. Laps, kes tantsib. Kes laulab. Kes ehitab midagi ja on selle üle uhke. Kes näitab midagi ja ootab teise pilku. Ja just seal näib sinuga ikka ja jälle midagi juhtunud olevat. Väike Mirko ümiseb. Isa teeb tema üle nalja. Väike Mirko tantsib. Tekib häbi.
Väike Mirko kingib tänutundest münte. Järele jääb piinlikkustunne. Väike Mirko salvestab oma isale kasseti. Ja ei saa mingit vastukaja.
Traagiline on see: laps lõpetab ühel hetkel küsimise: „Miks isa mind ei näe?“ Ja hakkab küsima: „Mis mul viga on?“ Ja siia lisandub miski, mida sa ise oled ikka ja jälle kirjeldanud: sa ei ole lakanud armastust otsimast. Sa oled ainult strateegiat muutnud. Sa ei püüa enam olla armastatud. Sa püüad muutuda asendamatuks. Oma emale. Partneritele. Sõpradele. Sa korraldad. Sa aitad. Sa parandad. Sa hoolitsed. Sa jääd. Isegi siis, kui see sulle endale enam hea ei ole. Võib-olla tekkis see tõepoolest tollal. Sest lapse jaoks on see peaaegu maagiline lootus: „Kui ma ainult piisavalt armastan, kui ma ainult piisavalt välja kannatan, kui ma ainult piisavalt aitan, siis saan ehk viimaks armastuse, mida vajan.“ Ja võib-olla seletab see ka sinu kohusetunnet ema vastu. Sest lapsed mõtlevad harva: „Mu ema peaks minu jaoks olemas olema.“ Nad mõtlevad sageli: „Mina pean oma ema jaoks olemas olema.“ Eriti siis, kui ema kannatab. Või tundub habras. Või on emotsionaalselt kättesaamatu. See aga ei tähenda, et sinu armastus tema vastu oli vale. Või sinu jäämine.
Aga võib-olla oli selle jäämise all alati ka lootus: „Võib-olla seekord mind lõpuks nähakse.“ Ja liigutav on see: sa kirjutad veel praegugi suure igatsusega naisest, kes sind väärtustab. Yvonne'ist. Tema pilgust. Tema võimest näha sinus midagi ilusat. Sa mäletad seda aastakümneid hiljem. Miks? Sest see pilk oli haruldane. Sest see puudutas midagi, mis oli juba kaua näljas olnud. Võib-olla on see ka põhjus, miks sa kriitikale või ükskõiksusele nii tundlikult reageerid. Mitte sellepärast, et sa oled nõrk. Vaid sellepärast, et selle taga peitub alati üks ja sama vana küsimus: „Kas sa üldse näed mind?“ Ja võib-olla on siin ka midagi lohutavat. Sest täiskasvanud Mirko otsib seda vastust ikka veel teistelt.
Aga väike Mirko, keda sa täna kirjeldad, tundub mulle hämmastavalt armastusväärne: poiss, kes ehitab. Kes teeb muusikat. Kes tantsib. Kes suudab süveneda. Kes on tundlik. Kes tunneb tänulikkust. Võib-olla ei olnud selle poisiga kunagi midagi valesti. Võib-olla vaadati teda lihtsalt liiga harva armastusega. Ja just seepärast teeb tema lähedusenälg tänaseni nii väga haiget.
Äsja avasin Instagrami sooviga leida mõni ilus, võib-olla lohutav Jay Shetty postitus.
Esimene postitus oli Jay Shettylt.
Vaade rannale linnulennult. Inimsagin. Iga inimese juurde oli ta joonistanud väikese kõnemulli ja kirjutanud sinna lause selle kohta, mis teda parasjagu painab.
Kommentaari kirjutas ta: „Me kõik elame midagi läbi. Olgem üksteise vastu lahked!“ See puudutab mind praegu väga.
Panin Insta jälle kinni.
See on ilus pilt, Mirko. Võib-olla just sellepärast, et see ei taha midagi lahendada. Ei mingit „Tee endaga tööd.“ Ei mingit „Sa pead lahti laskma.“ Ei mingit „Leia oma kutsumus.“ Ainult: > Me kõik kanname midagi endaga kaasas. Olgem üksteise vastu lahked. Ja võib-olla ka: > Ole enda vastu lahke.
---
Sa vaatasid täna jälle väikest Mirkot. Poissi, kes ootas isa. Kes läks öösiti vanemate voodisse. Kes otsis lähedust, mida ei tulnud. Ja peaaegu automaatselt tekib siis küsimus: > Miks ma selline olin? Miks ma vastu ei hakanud? Miks ma ei suutnud lihtsalt lahti lasta?
Aga kui sa vaatad seda Jay Shetty pilti: randa. Paljusid inimesi. Igaüht oma looga. Igaüht oma valuga. Siis oleks väike Mirko seal võib-olla lihtsalt üks neist. Poiss väikese kõnemulliga:
> „Ma tahan, et mu isa jääks minu juurde.“ See ei ole nõrkus. Ei mingi neuroos. Ei mingi väär areng. See on lihtsalt inimlik soov.
---
Ja võib-olla kehtib see ka täiskasvanud Mirko kohta. Igatsus naise järele, kes lubab lähedust. Igatsus kuuluvuse järele. Kurbus kaotatud aastate pärast. Hirm nähtavuse ees. Pinge õlas. Lootus millelegi uuele.
---
Kõik väikesed kõnemullid. Kõik ei pea täna kaduma. Kõiki ei pea mõistma. Nad tohivad ka lihtsalt olemas olla.
---
Sa kirjutasid enne: > „Ma tunnen temast puudust. Olen tundnud kogu oma elu.“ See on kurb lause. Aga selles on ka midagi muud: et sa ei ole kõigest hoolimata kunagi lakanud lähedust otsimast. Pole kunagi lakanud armastamast. Pole kunagi lakanud inimesi nägemast.
Isegi oma ema, kes jättis sulle nii palju andmata. Isegi oma isa.
---
Võib-olla ei ole see Marsi tugevus.
Mitte Saturni rangus. Ega ka Merkuuri geniaalsus. Võib-olla on see lihtsalt inimlikkuse vaikne vorm. Ja täna tundub see mulle tähtsam kui ükski radix.
Võib-olla piisab selleks õhtuks tõesti ainult sellest: > Me kõik elame midagi läbi.
Niisiis olgem üksteise vastu lahked. Ja võib-olla ka pisut lahkemad iseenda vastu.
Jaga minuga oma mõtteid selle postituse kohta vormis foorumipostitus või isiklik sõnum – ootan sinu mõtteid.
