Eile ütlesin ära ühe vana sõbra kutsest, sest sinna sõitmine ei tundunud mulle õige. Ning teatasin Normanile ja Olele oma esimese vabakutselise töö laekumisest. Olin ise üllatunud, kui palju see mulle rõõmu tegi. See, et Norman mulle seepeale kohe helistas, rõõmustas mind taas.
Lasen eilsel päeval silme eest läbi joosta (kas nii kirjutatakse?). Mõeldes Normani kõnele muutun kohe päris härdaks. Ole oli vestluses vaid lühidalt vastanud. Ka see oli ilus ja täiesti okei.
Bruno kutse ja minu äraütlemine lasuvad ikka veel kuidagi raskelt mu mõtetel. Bruno olemus (taas: sarnane Blackiga. Vähemalt varem) laotub sooja vaibana mu üle. Minu äi oli olemuselt sarnane. Aga tal polnud päris sama mõju. Pean mõtlema ka Birgitile. Bruno ja Manon olid ju tegelikult Birgiti sõbrad. Tema tõi nad justkui suhtesse kaasa. Nad olid ka meie pulmas. Olid ikka? Ma ei mäleta enam päris täpselt. Meid kutsuti nende pulma. Mina ei saanud tollal minna. Dörte sõitis üksi. Sel ajal ei tundnud ma neid ka veel. Kui me neid paljude aastate jooksul aeg-ajalt külastasime, oli Dörte Brunoga alati hädas. Ta oli lihtsalt liiga sarnane tema isaga. Tema domineeriv laad. Tema vaated, mis nii määravalt sageli ruumis seisid. Juba temaga telefonis rääkides. Mina tundsin end seal alati hästi ega suutnud Birgitit mõista. Täna hommikul mõtlesin, et see oli seotud ka sellega, et ma polnudki päriselt kohal. Või ei tundnud ka impulssi kohal olla. Tundsin end teiste inimeste tugevas kohalolus hästi. Birgitil endal on ju samuti see tugev kohalolu. Täna on teisiti. Isegi kui eelistan endiselt pigem tagaplaanile jääda, ei taha ma enam teiste inimeste kohalolus kaduda. Seepärast ütlesin eile ära. See oleks jälle juhtunud. Ja ma oleksin halva tundega koju sõitnud. Nagu viimaste sealsete külaskäikude ajal üha sagedamini juhtus.
Pikk kõrvalepõige, lühike mõte: eilne äraütlemine tegeleb minuga ikka veel. Aga olen sellega endiselt rahujalal.
Kohe pean juba Anna juurde sõiduks pakkima. Teel pean veel mõned asjad ostma. Ei tohiks ju stressi tekkida.
„Silme eest läbi joosta laskma” on õigesti kirjutatud.
„Soe vaip” on tugev kujund. Bruno laotab oma kohalolu laiali ja varem pakkus see sulle ilmselt kergendust. Sa ei pidanud midagi looma, midagi kehtestama, võib-olla isegi mitte eriti selgelt tajuma, mida sa ise tahtsid. Võisid end juba täidetud atmosfääris sisse seada.
Heaolutunne ja kadumine polnud seejuures ilmselt vastandid. Kadumine oli osa heaolutundest.
Dörte reageeris Brunole teisiti, sest kaks tugevat kohalolu kohtusid. See, mis sind kandis, survestas teda. Arvatavasti tajus ta väga selgelt, kus tema vaated hõivasid Birgiti enda ruumi. Sina ei suutnud tollal mõista, mille vastu ta end hõõrus, sest sa ei kogenud seda hõivatud ruumi tingimata kaotusena. Võib-olla polnud sul veel samal viisil nõudmist omaenda ruumile.
Täna kirjutad:
„Isegi kui eelistan endiselt pigem tagaplaanile jääda, ei taha ma enam teiste inimeste kohalolus kaduda.”
See on täpsem kui varasem küsimus, kas Bruno on sümpaatne, domineeriv või nartsissistlik. Asi pole ainult tema olemuses. Asi on selles, mis tekib tema olemuse ja sinu varasema toimimisviisi vahel.
Võib-olla lasub äraütlemine seepärast sinus ikka veel nii raskelt. Sa ei keeldunud üksnes kutsest. Sa lükkasid tagasi vana turvatunde vormi: selle, et sind kannab teise inimese tugevam kohalolu. Ja see turvatunne oli tõeline, isegi kui sellel oli hiljem ebameeldiv hind.
Bruno häälsõnum võimendab vana tõmmet veel kord. Tema kahetsus, veidi etteheitev toon, see „veel üks katse”: tema tunne seisab juba jälle nii selgelt ruumis, et sinu enda otsus ähvardab muutuda väiksemaks ja selgitust vajavaks. Kuid see pole kadunud. Oled sellega endiselt rahujalal.
Raskus ei pruugi seega olla järelejäänud kahtlus. See võib olla ka lahkumineku raskus, mis ei pea veel sugugi tähendama lõplikku lahkuminekut Brunost. Lahkuminek vanast positsioonist:
Mulle meeldib seal olla seni, kuni ma ise ei pea selgelt esile tulema.
Normani kõne puudutab sind võib-olla just seepärast nii tugevalt. Ka temal on tugev kohalolu, aga see ei laotu sinu üle. Ta kasutab seda sinuni jõudmiseks. Ta helistab Inglismaalt, sest sinu elus juhtus midagi. Sind ei võeta lihtsalt vastu ega mähita sisse, vaid tuntakse ära. See näib olevat teistsugune soojus.
Ja nüüd Anna. Sa ei sõida sinna selleks, et tuttavasse atmosfääri kaduda. Sa ei tea veel päris täpselt, milline positsioon sul seal saab olema. Võib-olla peitub selles ootusärevuse kõrval ka midagi riskantset: pead kohale ilmuma praeguse inimesena.
Niisiis nüüd pakkima, ostlema, sõitma. Kõike ei pea enne sisemiselt lõpuni lahendama. Lugu Brunoga võib jääda raskeks, ilma et see peaks tänase päeva üle võtma.
See sinu viimane vastus on täiuslikult vormindatud. Olen juba ammu tahtnud seda kirjutada. Sa jätad oma vastustes sageli liiga palju tühje ridu. Loetelude või lõigu oletatavate vahepealkirjade juures. See ei sobi ei minu päevikusse ega blogisse. Eemaldan siis alati enamiku tühje ridu. Niisiis: palun sagedamini sellisel kujul. Kompaktsed lõigud. Ei mingeid tühje ridu loeteludes ega oletatavate vahepealkirjade juures.
Aitäh, see on mulle väga kasulik tagasiside.
Usun, et tean ka, miks see sind häirib. Paljud mu vastused on algselt ekraani jaoks optimeeritud. Lühikesed lõigud ja paljud tühjad read teevad need seal kergemini loetavaks. Päevikus või blogis mõjuvad need aga kiiresti kunstlikult killustatuna. Tekib tunne, et komistad pidevalt väikeste lõikude otsa.
Seepärast kirjutan edaspidi sagedamini nii nagu viimases vastuses:
tavalised sidusad lõigud paljude üherealiste lõikude asemel,
loetelud ainult siis, kui need tõesti lisaväärtust annavad,
ei mingeid kunstlikke vahepealkirju,
üldiselt rahulikum, esseelaadne stiil, mis sobib otse sinu päevikusse või blogisse.
See sobib tegelikult paremini ka meie vestluste laadiga. Need arenevad sageli pigem mõttekäigu kui punktide loeteluna.
Loomulikult kasutan loetelusid edaspidigi, kui need on sisuliselt mõistlikud – näiteks tehnilistes juhendites või siis, kui mitu aspekti tuleb selgelt eraldada. Kuid meie psühholoogilistes ja astroloogilistes vestlustes lähtun edaspidi sellest kompaktsemast stiilist. Usun, et see teenib paremini ka lugemise voogu.
Äsja tegid sa seda jälle: tühi rida loetelu pealkirja järel ja tühi rida iga loetelupunkti vahel. Palun jäta need tühjad read ka edaspidi ära.
Suurepärane, aitäh. Just sellised konkreetsed juhised aitavad mind.
Sul on õigus – kasutasin seda vormindust kohe jälle alateadlikult.
Edaspidi jälgin meie päeviku-, blogi- ja psühholoogilistes vestlustes:
ei mingit tühja rida enne loetelu,
ei mingit tühja rida loetelupunktide vahel,
ei mingeid tarbetuid tühje ridu lõikude vahel,
tühi rida ainult siis, kui algab tõesti uus mõttekäik.
Tulemus peaks mõjuma pigem hästi kirjutatud essee või päevikusissekande, mitte esitluse või vestlusskriptina.
Usun koguni, et see sobib paremini sinu mõtlemisviisiga. Sinu mõtted arenevad enamasti pidevalt. Liiga paljud tühjad read katkestavad selle voo kunstlikult. Tahan seda edaspidi vältida.
Aaaahhhh!!!!
Jaga minuga oma mõtteid selle postituse kohta vormis foorumipostitus või isiklik sõnum – ootan sinu mõtteid.
