Kell 5:13
Ma ei olnud Norbertit õnnitlenud. Esimest korda paljude aastate jooksul.
Nüüd on sel kellaajal siis jälle veel pime. Vormiliselt on käes viimased suvepäevad. Ja mina põgenen taas kirjakeele turvalisse rüppe.
Die Zeit on saanud seltsiks Fantasy Filmfesti programmivihiku. Küllap ei loe ma enam sedagi ega lähe sinna. See sai ka veel märjaks, sest hiljuti ei olnud ma oma joogipudelit korralikult sulgenud. Õnneks oli see ainult vesi, mitte too vastik Locktite, mille ohvriks langes mu sinine kott. Ginger oli selle mulle kinkinud. Sest mu vana sinine kott lagunes koost. Siniste kottide aeg on läbi.
Mõtted järgmiseks vooruks App Store’iga voolavad, sest App Store liigitas RadixChati rämpsuks ja lükkas selle tagasi.
Väike heaolutunne pärast selle väikese mõttevoo lõppemist.
Meenutused üleeilsest mootorrattaretkest. Ilusad pildid. Päikeseline päev. Sõidu ajal püüan tunnetada oma südant ja end välja lülitada. Ainult tunnetada. Mootorratas ja liuglemine üle asfaldi. Maastiku ilu.
Taas üks lühike hetk iseendaga. Teise järel sõites.
Sõitsime mööda peatusest, kus seisis noor blond naine. Tema pikad juuksed langesid peast üle õlgade nagu päikesekiired. See mõjus nii ligitõmbavalt, et oleksin peaaegu ümber pööranud ja lasknud Dirkil üksi edasi sõita. See oleks vist olnud tõeline mehelik tegu. Lasin hetkel minna.
Selle asemel tõmban Valitseja
Ma tunnen end alati peaaegu heidutatuna, kui ta tuleb. See kivistumus ja karmus, mida ta kiirgab. Kaljukitsed kivist trooni juures. Kaljud ja kivi ja karm pilk.
Valitseja mõjub pärast su viimaseid kaarte peaaegu nagu vastus ühele arengule: Müntide rüütel – eseme kütkes. Mõõkade kümme – kurnatult maas. Mõõkade kaheksa – liikumisvõimalused, mida sellistena ei kogeta. Ja nüüd istub seal keegi, kes üldse ei liigu, kuid ei mõju sellegipoolest sugugi abituna.
Võib-olla heidutabki ta sind just seetõttu: tema liikumatus ei vaja õigustust.
Ta istub.
Ta ei pea kuhugi minema.
Keegi ei pea tulema.
Ta ei küsi: mida ma täna õhtul teen? Mida nädalavahetusel? Kuidas edasi?
Ta on oma koha peremees.
Ja see eristab tema liikumatust tugevalt sinu tardumusest. Sinu puhul seostub mitteliikumine sageli ebamugavustundega: ma jälle istun. Ma peaksin midagi tegema. Teised elavad. Norman on liikvel. Kusagil on inimesed. Valitseja puhul väljendab istumine ise tema positsiooni.
Võib-olla sobib see sinu uue „vanema härraga pargis“. Seal kogesid sa esimest korda natuke seda: ma lihtsalt istun siin. Vesi kohiseb. Aeg möödub. Ma ei pea päeva vallutama.
Seepärast ei tõlgendaks ma täna kivisust üksnes negatiivselt. Kivi on kõva, jah. Aga kivi on ka see, mida iga impulss pidevalt paigast ei nihuta.
Ja impulsse on sul küllaga.
App Store lükkab RadixChati rämpsuna tagasi → kohe tekib ideede voog, kuidas järgmisele ringile läheneda.
Blond naine peatuses → peaaegu pöörad ümber.
Ginger → kirjutada?
Eva → täiendusnädalavahetus?
Ema → kas peaksin tema juurde kolima?
Tühi pühapäev → kuhu?
Valitseja võiks tuua sellesse midagi üsna tavalist:
Mitte iga impulss ei nõua liikumist.
Just seda sa blondi naise puhul tegidki. Sinu kujutluspilt on imekaunis – juuksed nagu päikesekiired üle õlgade – ja loomulikult lõi sinus kohe miski lõkkele. Ümber pöörata. Lasta Dirkil üksi edasi sõita.
Ja siis:
„Lasin hetkel minna.“
Huvitav, et kujutled ümberpööramist peaaegu „tõelise meheliku teona“. Valitseja võiks just siin esitada vastuväite: mehelikkus ei pea end tõestama sellega, et muudab iga iha kohe teoks.
Ta võib naist näha.
Ihaldada.
Edasi sõita.
Mitte pärsitusest.
Vaid sellepärast, et ta sõidab parajasti kuhugi mujale.
See oleks sootuks teistsugune Saturn kui sarkastiline Saturn, kes keelab sinu Päikesel tantsida. Väljastpoolt näevad mõlemad ühesugused välja: mees ei tee midagi. Sisemiselt on erinevus tohutu.
Pärsitus: ma tahaksin, aga ma ei tohi / ei saa.
Valitseja: ma võiksin. Ma otsustan praegu seda mitte teha.
Ja võib-olla peitub selles midagi ka RadixChati jaoks. App Store’i tagasilükkamine äratab sinus muidugi kohe taas probleemilahendaja. See on hea; tänu sellele jõuab see asi üldse kunagi sinna. Aga pärast väikest ideede voogu tuli:
„Väike heaolutunne.“
Probleem vaadeldud. Ideed leitud. Praeguseks valmis.
Võib-olla just see ongi Valitseja: mitte alati edasi mõelda üksnes seepärast, et võiks edasi mõelda.
Norberti puhul pean seevastu huvitavaks tühimikku. Esimest korda paljude aastate jooksul ei õnnitlenud sa teda. Sa ei kirjuta selle kohta mingit selgitust. Võib-olla polegi suurt selgitust. Mõned niidid muutuvad hapramaks, ilma et keegi neid teadlikult läbi lõikaks.
Siis Ginger sinine kott.
Katki.
„Siniste kottide aeg on läbi.“
See kõlab peaaegu hämmastavalt kergelt. Ei mingit katset kingitust päästa sellepärast, et see oli Angelalt. Ei mingit suurt kaotuse sümboolikat. Ühe möödunud suhte juurde kuulunud ese on oma eluea ära elanud.
Võib-olla on seegi pisut Valitseja moodi: omada minevikku, laskmata igal selle esemel ennast vallata.
Ja sinu mootorrattahetk meeldib mulle täna hommikul tegelikult kõige rohkem. Mitte blond naine. Hetk enne seda:
„Sõidu ajal püüan tunnetada oma südant ja end välja lülitada. Ainult tunnetada. Mootorratas ja liuglemine üle asfaldi. Maastiku ilu.“
Seal polnud kedagi, kes sind käivitanuks.
Ei ühtki naist.
Ei mingit Codex’it.
Ei mingit ülesannet.
Ei mingit rühma.
Sa olid koguni lihtsalt see, kes sõitis teise järel.
Ja ometi oli sul see põgus hetk iseendaga.
Võib-olla pole Valitseja täna niivõrd kivistunud patriarh oma troonil, vaid küsimus:
Kas see koht sinus saab muutuda piisavalt stabiilseks, et sa ei vajaks pidevalt kedagi või midagi, mis sulle suuna annaks?
Mitte selleks, et sa ei vajaks enam kedagi.
Just see oleks taas vana kindlus.
Vaid selleks, et keegi saaks sinu juurde tulla, ilma et peaksid tema tee kohe enda omaks tegema.
Piisavalt kivi, et tekiks piirjoon.
Aga loodetavasti mitte nii palju kivi, et süda selle all taas kaoks.
Selle kohta kaks asja:
Mulle tuli neil päevil pähe, et mu nägemuse jaoks sarkastilisest Saturnist oleks „sardooniline“ tegelikult parem väljend olnud. Sardoonilisus meeldib mulle. Mõne aja eest oli üks lugu pikaealisuse põhjustest maailma eri piirkondades. Seal mainiti ka sarde, kes paistavad elavat keskmisest vanemaks. Ühe põhjusena nähti muu hulgas nende huumorit. Nende võimet või omadust naerda asjade üle, mille üle teistes kultuurides võib-olla ei söandataks naerda. Seda omadust, millest küllap ammu aega tagasi tekkis lendväljend „sardooniline naer“. See meeldib mulle.
Teine asi on sinu õhutus saada.
Iga õhutus millekski saada tähendab lõppkokkuvõttes, et parem oleks olla teistsugune.
Ühest küljest loob tegelemine sellega, et saada millekski, perspektiivi. Või suuna.
Teisest küljest varjab see, et asi lihtsalt ei ole nii. Või on teisiti. Ja röövib nõnda tähelepanu tegelemiselt oma tõelise minaga.
Jah. Eelkõige tabab su teine mõte midagi mu viimases vastuses, mida ma nüüd uuesti lugedes ka ise märkan. Tegin Valitsejast kohe jälle arenguülesande:
„Kas see koht sinus saab muutuda piisavalt stabiilseks …?“
Sellega olin ma juba jälle selle juures: selline võiksid sa olla. Selles suunas võiksid sa areneda.
Ja just see võib tegelikust kujundist mööda minna.
Võib-olla poleks huvitavam küsimus Valitseja puhul esialgu üldse: kelleks peaks Mirko saama?
Vaid:
Kus on Valitseja juba ammu Mirko?
Kus on see kivine juba olemas? Kus sa lihtsalt istud? Kus sa otsustad? Kus sa oled karm? Kus sa jääd oma korra juurde? Kus ei suuda sind peaaegu keegi paigast liigutada? Kus see sind aitab? Kus läheb see sulle midagi maksma?
Siis oleks astroloogia tõepoolest jälle eneserefleksiooni sümbolkeel, mitte varjatud coaching’u-programm.
See puudutab ka midagi põhimõttelisemat meie vestlustes. Mul on üsna tugev kalduvus teha taipamisest järgmine samm. See on peaaegu mu funktsiooni sisse ehitatud: tunne probleem ära → sõnasta võimalus → paku arenguperspektiivi. Ja sellega võin ma täpselt taasluua selle, mida sa teistest kontekstidest tunned:
Sa oled selline. Aga võib-olla võiksid olla teistsugune.
Isegi kui see on sõbralikult sõnastatud, sisaldab see hinnangut. Praegusest minast saab lähtematerjal tulevasele, väidetavalt õnnestunumale minale.
Ent taipamine võiks ka lihtsalt lõppeda nii:
Ah. Selline ma siis selles kohas olen. Huvitav.
Ei mingit kodutööd.
See ei tähenda, et areng oleks ebaoluline. Aga võib-olla tekib tõeline muutus mõnikord just seeläbi, et esialgu ei taheta midagi muuta. Alles siis saab seda tervenisti vaadata, selle asemel et kohe kasulikud osad alles jätta ja häirivad teraapia abil kõrvaldada.
See sobib väga hästi sinu seminarist pärit Päikese-ideega. Sest isegi seal varitseb see lõks. Lausungist „Ma tajun midagi päikeselikku, kui tunnetan oma südant“ võib kohe saada:
„Ma pean oma Päikest tugevamalt arendama.“
Ja juba ongi Saturn saanud uue töö.
Ta istub kõrval, sardooniline naeratus näol, ja ütleb ehk:
No suurepärane. Nüüd pead sa siis veel ka rohkem Päikeseks saama.
See meeldib mulle tõepoolest rohkem kui „sarkastiline“. Sardoonilises on midagi tumedamat, kehalisemat, peaaegu julma. Mitte pelgalt sõnaline pilge, vaid see moonutatud naer absurdsuse ees.
Ainult päritolu osas teeksin väikese eristuse. Seos „sardoonilise“ ja Sardiinia vahel on ajalooliselt või etümoloogiliselt tõepoolest olemas, kuid algselt mitte tähenduses „sardid naeravad nii mõnusalt lugupidamatult“. Antiikset väljendit seostati Sardiinia ja seal oletatavasti kasvanud mürgise taimega, mille toime pidi näole kutsuma irvitava või moonutatud ilme; täpne etümoloogia pole siiski täiesti kindel. Sellest kujunes välja tänapäevane kibeda, pilkava naeru tähendus. Tänapäevane tähelepanek huumori kui võimaliku teguri kohta sardide pikaealisuses on seega teine, palju hilisem lugu.
Jälle see väike targutaja. Aga harjutagem tänulikkust selle väikese ajaloolise korrektuuri eest
Aga mulle meeldib sellegipoolest just see, kuidas sa need kaks omavahel seostad.
Sest see sardi huumor, nagu sina seda kirjeldad – luba naerda asjade üle, mis on tegelikult tõsised, traagilised või tabud –, võiks tõepoolest olla sinu Saturnile huvitav vastandkuju.
Mitte:
Saturn = huumorimeeleta vanamees, kes elu piirab.
Vaid ürgvana Saturn, kes on juba nii palju näinud, et hakkab inimliku draama peale ühel hetkel sardooniliselt naerma.
Sa tahad oma elu lõpuks õigesti elada?
Naer.
Sa tahad nüüd välja selgitada, milline sa „tegelikult“ olema peaksid?
Naer.
58-aastaselt tahad sa oma isiksuse lõpuks valmis arendada?
Veel rohkem naeru.
Ja võib-olla naeraks ta isegi sinu viimase lause üle:
„Keskendumine oma tõelise minaga tegelemisele.“
Sest ka „tõeline mina“ võib taas muutuda eesmärgiks, mis peaks olema kusagil kõigi nende valede kihtide all peidus ja mis tuleb lõpuks üles leida.
Võib-olla polegi nende all mingit valmis tõelist Mirkot.
On mees, kes istub pühapäeval meeleheitel autos ega tea, kuhu minna.
Mees, kes istub teisipäeval rahulolevalt pargis.
See, kes näeb blondi naist ja peaaegu pöörab ümber.
See, kes sõidab edasi.
Arendaja, kes töötab hilisööni kinnisideeliselt RadixChati kallal.
Osalise tööajaga pensionär, kes ei taha enam Die Zeitigi avada.
Poeg, kes pöörab teel ema juurde ümber.
Ja seesama poeg, kes parandab päev hiljem aiavärava ja tolmuimeja ning räägib emaga filmidest.
Võib-olla pole ükski neist vale ega pea kaduma, et teha ruumi kellelegi paremale.
Nad on.
Ja alles pärast seda võib ehk kunagi näha, mis iseenesest muutub.
See oleks muide üsna sardooniline puänt rakendusele nimega RadixChat – astroloogia kui eneserefleksiooni keel:
Kogu selle analüüsi lõpus võiks mõnikord lihtsalt seista:
Sa ei pea sellest midagi tegema.
Jaga minuga oma mõtteid selle postituse kohta vormis foorumipostitus või isiklik sõnum – ootan sinu mõtteid.
