Cupertinos välja kuulutatud 48-tunnisest kontrolliajast on nüüdseks möödas juba peaaegu kolm päeva. Võib-olla on just praegu see hetk, mil Apple ja Google saavad kaela sitaks palju tehisintellekti loodud rakendusi.
Täna hommikul on peas veidi rahulikum. Vaba päeva väljavaade ei tekita enam ärevust. Kerge Carmeni-tunne. Aga see istub sügaval. Õlad jälle üleval. Lõdvaks lastud.
Inimesed mu peas muutuvad sõltuvalt sellest, kui sügavalt ma suudan seda seisundit aktsepteerida. Naised panevad õlad üles tõusma.
Õlad all ja sügavam aktsepteerimine, siis tuleb Fred. Oma mõistmatuse ja halvustamise seguga, ent kas ka imetluse varjundiga? Või vaimustusega? Vastuolu selle vahel, mida ma temas tunnen ja näen (lõppude lõpuks otsis ta ju alati minu lähedust), ning tema sõnade vahel. Võib-olla oligi asi selles, et ta oli alateadlikult vaimustunud ja sai samal ajal halvustavate sõnade ning tegude kaudu iseennast kõrgemale tõsta.
Jackyle mõtlen samuti endiselt sageli.
Kui lähedasena ma teda tunnen. Või tundsin. Ja kui palju temas mind tõrjub. Just ka see halvustav pool. Halvustav naer. Pidev hindamine.
Tühjus ja naer.
Minu järeldus pärast eilset seanssi.
Rääkides naersin aina sagedamini selle üle, mida ütlesin. Mingil hetkel küsis proua Lenores, miks ma selle üle naeran.
See oli jälle sama stseen nagu tookord proua Gürtleri juures. Tollal tundsin end tema küsimuse tõttu veidi paljastatuna.
Eile mitte niivõrd. Tundsin end pigem nõutuna või seletuseta. Mille üle ma õigupoolest kogu aeg naersin? Lükkasin palli tagasi ja palusin tal terapeudi rollis seda mulle selgitada. See olevat teadmatus, kuidas minu sõnad temani jõuavad. Ebakindlus, kuidas minu jutustust hinnatakse. Kas seda üldse hinnatakse.
Jah, see oli seanss, mida mingil moel iseloomustas minu vähene tõsidus. Võib-olla ei leidnud ma tööpingest, mida enne kogesin, päriselt iseendani.
Kui lahkusin, mõtlesin taas stseenile emaga, kui olin 12-aastane. Veidi vanem sõber oli kaugelt kohale sõitnud. Pärast vestlust mu emaga tuli ta minu tuppa ja ütles, et ema häirib see, et ma nii palju naeran. Et saadan kõike, mida ütlen, naeruga.
Tagantjärele vaadates tüüpiline tegu mu ema poolt. Rääkida teistele kõigist halvasti. Midagi, mida sain aastaid hiljem jämeda privaatsusrikkumise tõttu lugeda tema ja Sonja e-kirjadest. Mul jäi hing kinni, kui lugesin, kui halvasti nad minust ja mu lastest rääkida või kirjutada võivad. Ja asi polnud üksnes negatiivses. Ennekõike oli see kõige positiivse täielik puudumine.
Tagantjärele oli ilmselt juba tollal just sügavalt juurdunud ootus ema hinnangule see, mis mu pideva naeru vallandas. Sõbra jutt ema märkusest jättis naeru mulle kurku kinni. Sellest hetkest alates sai minust tõsine inimene.
Jah. Ja ma arvan, et sa asetasid täna hommikul kõrvuti kaks naeru liiki, mis näevad väljast sarnased välja, kuid võivad seesmiselt olla väga erinevad.
Kõigepealt on sinu sardooniline naer, mis sulle viimasel ajal nii väga meeldis: naer, mis loob distantsi asjade absurdsusest. Saturn vaatab kogu inimlikku teatrit ja naerab. Selles on suveräänsust.
Ja siis on see teine naer:
Ma ütlen midagi — ja juba ütlemise ajal jälgin, kuidas see võib teisele inimesele mõjuda.
Naer muutub siis peaaegu ennetavaks kommentaariks enda öeldu kohta. Väike lisand, mis annab teisele märku: palun ära võta seda liiga raskelt. Ma tean ise ka, et seda võib pidada veidraks, liialdatuks, piinlikuks või millekski muuks.
Seetõttu tundub proua Lentese selgitus — teadmatus, kuidas sinu sõnad temani jõuavad ja kuidas neid hinnatakse — mulle üsna veenev.
Ja sinu mälestus kaheteistkümnendast eluaastast muudab selle veel huvitavamaks.
Sa naerad palju.
Su ema ei ütle sulle, et see teda häirib.
Ta ütleb seda sinu vanemale sõbrale.
Too tuleb seejärel sinu juurde ja annab tema hinnangu edasi.
See on kaheteistkümneaastase jaoks märkimisväärselt keeruline sotsiaalne olukord. Ühtäkki saad teada: samal ajal kui sa lihtsalt oled sina ise, jälgitakse sinu käitumist su selja taga, hinnatakse ja arutatakse teistega.
See võib tekitada väga erilise enesevaatluse vormi:
Mida teised minust mõtlevad, samal ajal kui ma lihtsalt olen?
Ja siis tuleb tõeliselt traagiline osa:
„Sellest hetkest alates sai minust tõsine inimene.“
Ma ei käsitleks seda sõna-sõnalt üheainsa põhjusliku hetkena. Tõenäoliselt oli sinu areng keerulisem. Kuid mällu jäänud murdepunktina on sellel stseenil tohutu jõud.
Sest sõnum polnud isegi: sa ütlesid midagi valesti.
Vaid:
Sinu viis kohal olla on vale. Sa naerad liiga palju.
See läheb palju sügavamale.
Ja nüüd, aastakümneid hiljem, istud sa proua Lentese juures ning naerad taas jutustamise ajal.
Ka tema märkab seda.
Kuid seekord juhtub midagi põhimõtteliselt teistsugust.
Ta ei lähe kellegi teise juurde ega ütle: Mirko naerab kogu aeg, see häirib.
Ta küsib sinult:
Miks te õigupoolest naerate?
Ja sa ei pea lõpetama.
Sa ei tunne end isegi eriti häbistatuna. Oled nõutu. Siis lükkad palli tagasi: selgitage seda mulle siis terapeudina.
See on peaaegu vana stseeni väike kordus täiesti teistsugustes tingimustes.
Tookord:
Naer → hindamine su selja taga → häbistamine → tõsiseks muutumine.
Eile:
Naer → märkamine → küsimus → ühine mõtisklus.
Võib-olla just seetõttu polnud see seanss oma näilisele „tõsiduse puudumisele“ vaatamata sugugi nii ebaõnnestunud.
Võib-olla oligi just naer selle sisu.
Ja siis Fred ja Black.
Mulle torkab silma, kui sageli esinevad hinnang ja lähedus sinu mineviku inimeste puhul koos.
Fred otsib sinu lähedust — ja samal ajal halvustab.
Black tundub lähedane — ja hindab, naerab teiste üle, teeb neid väiksemaks.
Sinu ema vajab sind — ja kirjutab samal ajal sinust ning su lastest hävitavalt.
Birgit on tohutult kohal — ja see „Miks sa ei ole…?“ saadab sind.
Siis poleks üllatav, kui lähedus hakkaks sinu süsteemis mingil hetkel kandma kaasas ootust:
Kui ma muutun inimesele tähtsaks, saab ta ka võimu minu üle kohut mõista.
Ja võib-olla selgitab see osaliselt, miks just naised su õlad üles tõstavad.
Sest ihaldatud naise puhul kasvavad panused tohutult. Tema hinnang tähendab järsku palju rohkem. Blond ettekandja näeb sind — imeline. Ja juba järgmisel päeval märkad ehmunult, kui palju võimu sa talle sisimas oled andnud.
Selle kehaline kujutis on peaaegu täiuslik:
Õlad üles.
Nagu peaks midagi kaitsma.
Ja kui naised veidi taganevad, igatsus väheneb ja sa jõuad sügavamale aktsepteerimisse:
Õlad alla.
Siis ilmuvad Fred ja Black.
Võib-olla peituvad selle all sugulased teemad. Mitte naised meeste vastu. Vaid lähedus ja hinnang.
Ja nüüd meeldib mulle sinu eilne järeldus veel rohkem:
„Tühjus ja naer.“
Võib-olla pole naer lihtsalt tühjuse vastand.
Mõnikord katab see tühjuse.
Mõnikord kaitseb see hinnangu eest.
Mõnikord loob see distantsi.
Mõnikord on see puhas rõõm.
Mõnikord sardooniline taipamine.
Ja võib-olla oli kaheteistkümneaastane Mirko tõepoolest inimene, kelle puhul naer võis veel täiesti loomulikult kõiki neid ülesandeid täita — kuni keegi andis talle teada, et isegi tema naer on teiste hinnangu objekt.
Ma ei teeks sellest nüüd kindlasti ülesannet rohkem naerda. See oleks täpselt meie vana lõks: loomulik Mirko naeris, järelikult peab tänane Mirko oma naeru tagasi võitma.
Ei.
Minu jaoks on palju huvitavam midagi palju väiksemat:
Eile sa naersid.
Proua Lenores märkas seda.
Ja seekord ei jäänud see sulle kurku kinni.
See lihtsalt juhtus.
Täna hommikul ei pea sellest midagi enamat saama.
Ma mõtlen selle dialoogi avaldamisele. Mul endal pole erilist probleemi nii sügavaid asju võõraste inimestega jagada. Mind hoiab pigem tagasi taktitundetus ema suhtes. Kujutlus, et ma paljastan ta võõraste ees. Häbistan teda. Mis omakorda ongi täpselt tema teema. Tohutu hirm kõige häbiväärse ees, mis laseb tal üha sügavamale vanadusdementsuse hämarusse vajuda, andmata mulle ega kellelegi teisele võimalust olukorda spetsialistide kaasamisega leevendada.
Selline postitus — kui ta sellest teada saaks — oleks talle sügavalt häbistav. Võib-olla peaksin selle just seetõttu avaldama. Et häbi pinnale tirida.
Ma vaidleksin su viimasele lausele vastu — või vähemalt eristaksin kaht väga erinevat asja:
Enda häbi pinnale toomine võib olla võimas tegu.
Teise inimese häbi avalikkuse ette toomine on midagi muud.
Just seetõttu, et näed nüüd oma ema puhul nii selgelt, kui hävitav võib olla tema häbikaitse, on ahvatlev mõelda: siis tuleb sellele viimaks valgus heita. Aga kui ta tõesti sellist teksti loeks, poleks kõige tõenäolisem mõju vaevalt: nüüd ma mõistan, mida mu häbi minuga teeb. Pigem käivituks täpselt see süsteem, mida kirjeldad: haavumine, kaitse, võib-olla reetmise tunne ja veendumus, et teised tahavad talle halba.
Siis oleksid sa küll „häbi pinnale tirinud“, kuid ennekõike tugevdanud tema kaitset.
Minu jaoks ei tähenda see, et sa seetõttu avaldada ei tohiks.
Sest siin tuleb mängu teine pool: tema lugu on ka sinu lugu.
Tema alkoholisõltuvus on sinu elu kujundanud. Tema halvustamine on sind kujundanud. Stseen sinu kaheteistkümnendast eluaastast ja sinu naer ei kuulu ainult talle. See on mälestus sinu elust. See, et sa täna proua Lentese juures naerad ja leiad järsku seose vana stseeniga, on sinu psüühiline protsess. Kui tahad sellest kirjutada, ei saa üksnes tema võimalik häbi otsustada, kas tohid oma elulugu jutustada.
Raske piir kulgeb pigem üksikasjade juures, mis puudutavad eelkõige tema intiimsfääri.
Näiteks lause:
> Mu ema rääkis sageli teistest halvustavalt ja ma õppisin varakult ootama tema hinnangut minu kohta.
on väga tugevalt sinu lugu.
Seevastu tema praeguse füüsilise seisundi, hügieeni, alkoholitarbimise, võimaliku dementsuse, konkreetsete piinlike olukordade või erakirjade sisu üksikasjalikud kirjeldused oleksid palju enam tema lugu. Nende avaldamise suhtes oleksin palju ettevaatlikum — isegi kui muudaksid nimesid. Teie tutvusringkonna inimesed võiksid ta ikkagi ära tunda.
Võib-olla aitab teine kontrollküsimus kui:
„Kas mu ema peab selle pärast häbi tundma?“
Nimelt:
> „Kas mul on seda konkreetset üksikasja vaja, et oma kogemusest tõetruult rääkida?“
Kui jah, võib olla õigustatud jutustada seda muudetud kujul.
Kui ei ja see aitab peamiselt näidata, kui kohutav ta tegelikult on, jätaksin selle pigem välja.
Selle dialoogi puhul lisandub veel midagi. Üks ühele avaldamine oleks midagi muud kui sellest sündinud tekst. Meie vestlustes oled kirjutanud ilma pidevalt kaasa mõtlemata: kuidas see lause lugejale mõjub? Mis kuulub ainult siia? Mis puudutab teist inimest? Just see vabadus muudab dialoogi kohati nii avatuks.
Kui sa selle hiljem avaldad, muudad tagantjärele konteksti, milles kõik need asjad öeldi.
Võib-olla poleks seetõttu huvitavam vorm üldse:
„Siin on minu ChatGPT dialoog.“
Vaid toimetatud tekst, milles kasutad dialoogi materjalina ja otsustad ise, mis peaks avalikuks saama.
Just tänahommikune lõik võiks olla väga tugev: naer proua Lentese juures, tema küsimus, sinu nõutus, mälestus kaheteistkümneaastasest poisist, kelle ema ütleb sõbrale, et poisi pidev naer häirib teda — ja küsimus, kuidas naervast poisist saab tõsine mees.
Selleks ei vaja lugeja sugugi kõiki kompromiteerivaid üksikasju sinu ema kohta.
Võib-olla oleks see isegi radikaalsem avatuse vorm: mitte paljastada oma ema, vaid iseennast.
Sest siis saad rääkida tema mõjust sulle ilma teda välja panemata.
Ja võib-olla asub selles piir, mis sobib üsna hästi sinu Mõõkade Kuningaga:
Ma võtan endale õiguse oma lugu jutustada.
Aga selleks ei pea ma jutustama kõike, mida ma teiste kohta tean.
See poleks ei vaikimise kaudu lojaalsus ega paljastamise kaudu vabanemine.
See oleks sinu versioon loost — teadlikult tõmmatud piiriga.
Võib-olla otsin pigem mingit kosmilist tõde, kui mõtlen, et häbi tuleks pinnale tirida. Mingit lunastust nimetamise kaudu. Lunastust sõnade kaudu. Nii nagu aitab tunnete nimetamine tülis või leinas. Võib-olla aitab asjade nimetamine ka üldisemas, kõrgemas, ehk jumalikus mõttes. Võib-olla ka selle mõõga tähenduses, mida Jeesus tahtis oma sõnadega tuua. Sõnad, mis nimetavad ja käivitavad seeläbi midagi, mis esimesel hetkel ei pruugi tuua midagi rahulikku. Kuid mille lunastav mõju saab lõpuks võimalikuks alles just selle kaudu.
Jah. Nüüd mõistan paremini, mida sa „pinnale tirimise“ all mõtled. Sa mõtled vähem vastasseisule kui varjatu paljastamisele.
Miski on juba olemas. See juba toimib. Kuid seni, kuni sel pole nime, toimib see varjatust.
See on tõesti igivana motiiv — kaugelt väljaspool psühhoteraapiat. Psühhoanalüüsis igal juhul: alateadvus ei muutu mõjuta seetõttu, et seda ei tunta. Just mitteteadmine annab sellele võimu. Ka religioonis ja mütoloogias kohtab ikka ja jälle kujutlust, et nimetamine muudab tegelikkust. Nime lausumine, usutunnistus, piht, tunnistus, varjatu avalikustamine.
Ja siis sobib sinu mõõga kujund väga hästi.
Ilmselt viitad Jeesuse lausele: „Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka.“ Kontekstis on just juttu sellest, et tõde või otsus võib tekitada lahknemist isegi perekonna sees. Mõõk pole siis eelkõige vägivald, vaid lahutamine algses tähenduses: miski, mis varem oli kokku põimunud, eristatakse.
See on peaaegu täpselt meie Mõõkade Kuningas:
See on nii.
Mitte: see peaks olema teisiti.
Mitte: kes on süüdi?
Isegi mitte: kuidas me selle lahendame?
Vaid esmalt keele tera:
Nii see oli.
Su ema jõi.
Ta halvustas inimesi.
Ta soovis kuuluvust ja tõukas inimesi eemale.
Ta kartis väga häbistamist.
Sina kannatasid selle all.
Sa armastasid teda.
Sa hoolitsesid tema eest.
Mõnikord ei saanud sa teda külastada, sest ta tõrjus sind.
Kõik need laused võivad kõrvuti tõesed olla. Nimetamine eraldab need üksteisest. Ilma keeleta võivad nad muutuda üheksainsaks hajusaks tundeks: ema.
Ja võib-olla on selles tõesti midagi lunastavat.
Mitte seetõttu, et välja öeldud sõna parandaks mineviku. Vaid seetõttu, et miski, mis varem oli saatus, võib nimetamise kaudu saada vaatlemise objektiks.
Seda kogesid just naeruga. Aastakümneid on ehk olemas ainult:
Ma olen pigem tõsine inimene.
Siis ilmub see stseen:
Kaheteistkümneaastaselt naersin palju. Mu ema ütles sõbrale, et see häirib teda. Tema rääkis seda mulle. Pärast seda jäi naer mulle kurku kinni.
Me ei tea, kas see stseen tõepoolest põhjuslikult „tekitas“ sinu hilisema tõsiduse. Kuid selle nimetamisega muutub midagi. Tänane naer proua Lentese juures pole järsku enam pelgalt kummaline harjumus. See saab ajaloo.
Kuid just siin tõmbaksin ma siiski piiri
See lause on originaalis kogu dialoogi kõige paksemas kirjas ja kõige enam esile tõstetud. Nagu ülisuur hoiatus.
Psühholoog ütleks ehk, et mässumeelne või trotslik laps minus avaldab selle sellest hoolimata.
Astroloog ütleks ehk, et siin tegutseb trotslik Lilith.
Kaalu kallutas mälestus Andreas Altmanni raskesti talutavast teosest (ka tema on Kaalud): „Minu isa sitane elu, minu ema sitane elu ja minu enda sitane noorus“, ning radikaalne avatus, millega siin lapsepõlve ja noorust läbi töötatakse.
Nimetamine ei nõua tingimata avalikkust.
See tundub mulle sinu kosmilise või jumaliku tõe idee puhul oluline.
Tõde võib välja öelda ilma, et seda peaks ütlema võimalikult paljude inimeste ees.
Sa võid öelda:
„Mu ema kartis omaenda abivajadust ja valetas seetõttu selle kohta.“
Sellega on see nimetatud.
Sa võid sellest proua Lentesele rääkida.
Sa võid selle siia kirjutada.
Sa võid sellest teksti teha.
Sa võid seda kunagi emale öelda.
Sa võid selle avaldada.
Need on aga viis erinevat tegu. Lause tõde jääb samaks, selle mõju muutub täielikult.
Võib-olla on see isegi mõõga veel üks omadus: see ei lõika valimatult. Hea tera nõuab täpsust.
Sest muidu võiks suure idee „Tõde peab päevavalgele tulema“ taga peituda ka midagi muud:
Nüüd peavad kõik viimaks nägema, kuidas see tegelikult oli.
See oleks mõistetav. Võib-olla vahel isegi vajalik. Kuid see poleks enam ainult tõde. Selles oleks ka viha, süüdistust, enesevabastust, võib-olla kättemaksu.
Ja ka need motiivid tuleks nimetada.
Just see muudaks sinu mõtte minu jaoks tõeliselt radikaalseks: mitte kaitsta ka omaenda moraalset puhtust.
Võib-olla tahan tõde.
Võib-olla tahan end vabastada.
Võib-olla ei taha ma viimaks enam ema häbi tema eest kanda.
Võib-olla tahan teda häbistada.
Võib-olla tahan, et keegi ütleks: Mu jumal, mida sa kõik talunud oled.
Võib-olla tahan oma loost kunsti teha.
Kõik võib laua ääres istuda.
Siis ei oleks „lunastus sõnade kaudu“ kujutlus, et õigesti välja öeldud sõna tekitab lõpuks paratamatult rahu. Mõni välja öeldud sõna hävitab tõesti midagi. Mõni tõde lahutab inimesi. Mõnda ei saa tagasi võtta.
Kuid need võivad lõpetada midagi muud:
nimetu mõju.
Ja võib-olla on see tõepoolest seos sinu mõõga ja lunastuse kujutluse vahel.
Mõõk ei ravi.
See lahutab.
Alles nii võib üldse nähtavaks saada, mis oli omavahel kokku kasvanud.
Ja alles pärast seda selgub, kas tekkinud haavast kasvab midagi uut — või jääb vaid arm.
Kui mõtlen oma avaldamistungi üle, märkan, et võimaliku avaliku reaktsiooniga tegelemine (mis on praegu peaaegu absurdne, sest mu lehtedel pole veel üldse nähtavust) teeb just seda: hoiab mind tegevuses. Tegevus täidab tühjuse. Tegelen sinuga, kuid mõttes ka teiste reaktsiooniga ja sellega vastamisi minemisega. Vastasseisuga. Tekkiva hõõrdumisega. Ka siin tulevad mulle sõjaga seotud seosed. Paljude sõjast naasnute raskus tunda end rahulikus elus hästi. Nad ei suuda lahti lasta erutusest, mida sõjategevus endaga tõi (ma tean, et just see teema on keerulisem…). Nii paneb ema mõju mind ilmselt ikka ja jälle esile kutsuma olukordi, kus ma ise tule alla satun. Midagi rahulikku voolab minust läbi, kui ma selle mõtte lahti lasen. Võib-olla tänase päeva ülesanne: rahuga sõbraks saada. Jätta mõõk tuppe.
Jah. Ja ma arvan, et kirjeldad praegu mehhanismi, mis on veel veidi üldisem kui „ma kutsun konflikte esile“.
Teiste kujuteldav reaktsioon loob kohalolu.
Sa avaldad mõttes teksti. Kohe täitub tühjus inimestega:
Keegi pahandab.
Keegi mõistab sind valesti.
Keegi tunneb end ära.
Sa pead end selgitama.
Sa kaitsed oma õigust eneseväljendusele.
Keegi süüdistab sind taktitundetuses.
Sa vastad.
Järsku toimub terve sotsiaalne sündmustik — kuigi keegi pole teksti veel isegi lugenud. Ja nagu sa ise märkad: sinu praeguse nähtavuse juures on suure avaliku poleemika tõenäosus peaaegu koomiliselt väike. Avalikkus eksisteerib eelkõige sinu peas.
Aga seal töötab see suurepäraselt.
See tekitab hõõrdumist. Ja hõõrdumine tekitab aistingut.
Minu jaoks seostub see sinu pühapäevase tähelepanekuga. Kõndisid läbi rahvarohke linna ja miski ei tõmmanud sind. Elusus puudus. Blondi ettekandja puhul aga oli reaktsioon, teadmatus, mikrotähelepanu — ja kohe tekkis tohutu sisemine aktivatsioon.
Konflikt suudab selle elususe peaaegu kindlalt tekitada.
Kui keegi on sinu vastu, ei pea sa enam endalt küsima: mida ma nüüd teen?
Sul on järsku ülesanne.
Võtta seisukoht. Argumenteerida. Vastu pidada. Piire seada. Võita. Ellu jääda.
Selles väga piiratud struktuurses mõttes mõistan ka sinu sõja-assotsiatsiooni. Mitte võrdsustusena tegeliku sõjakogemuse psüühiliste tagajärgedega. Vaid tähelepanekuna, et närvisüsteem võib harjuda kõrge aktivatsiooni ja üheselt mõistetavate nõudmistega. Rahu ei ole siis automaatselt meeldiv. Algul võib see tunduda tühi, suunatu, peaaegu elutu.
Ja sinu ema puhul võis midagi sellist tõepoolest olla õpitud.
Kui lähedus oli sageli seotud hindamise, halvustamise, ettearvamatute reaktsioonide või vajadusega sisimas positsioon võtta, võib suhe pluss pinge muutuda tuttavamaks kui suhe pluss rahu.
Võib-olla on sinu lause just seetõttu nii huvitav:
> „Midagi rahulikku voolab minust läbi, kui ma selle mõtte lahti lasen.“
Seal toimub midagi kehalist enne, kui teed sellest teooria.
Sa ei pea teksti täna avaldama.
Kuid sa ei pea ka otsustama, et ei avalda seda kunagi.
Sa ei pea isegi välja selgitama, kas avaldamine oleks moraalselt õige.
Nii kaob järsku terve kujuteldav lahinguväli.
Ja selle all on ilmselt midagi.
Rahu.
Ma ei muudaks seda täna kohe jälle ülesandeks — „Ma pean õppima rahuga sõbraks saama.“ Sa juhtisid äsja mu tähelepanu sellele, kui kiiresti saab igast olemisest nõue millekski saada.
Võib-olla piisab sellest:
Täna on mõõk tupes.
Mitte sellepärast, et võitlemine oleks vale.
Mitte sellepärast, et sinu loost peaks vaikima.
Mitte sellepärast, et sinu ema peab kaitsma.
Lihtsalt seetõttu, et praegu keegi ei ründa.
See võib olla sinu jaoks juba piisavalt harjumatu.
Ja sinu sardooniline Saturn istub ehk kusagil kõrval, näeb kogu kujuteldavat kohtusaali kadumas ja pomiseb:
„Lõpuks ometi. Nüüd on meil aega.“
Ja ilmselt ongi just see aeg õudne.
Sest siis tuleb tagasi vana küsimus:
Ja nüüd?
Võib-olla on vastus täna erandlikult:
Mitte midagi.
See poleks tühjuse ees läbikukkumine.
Võib-olla oleks see tõesti rahu.
Muidugi tuleb jälle mõõgakaart. Taas kaheksa.
Muidugi. Mõõk jääb demonstratiivselt tuppe — ja tarot ütleb: Tore. Siin on sulle neid kaheksa.
Kuid seekord mõjub Mõõkade Kaheksa mulle teisiti kui mõne päeva eest. Siis oli see seotud Ginger, sõnumi ja teadmatusega, kas peaksid tegutsema. Täna tuleb see vahetult pärast sinu mõtet:
> Võib-olla ei peagi ma konflikti looma. Võib-olla võib olla rahu.
Ja just siis seisab see seotud, kinniseotud silmadega kuju mõõkade vahel.
Võib-olla pole mõõgad seekord üldse oht. Need lihtsalt seisavad seal. Ühtegi neist ei kasutata. Keegi ei ründa naist. Kaardil pole üldse vastast.
Seoses mehhanismiga, mida äsja kirjeldasid, on see peaaegu rabav.
Relvad on olemas.
Aga sõda ei toimu.
Ja ometi on kuju seotud.
See võiks olla täpselt sinu tänane mõte: võib-olla pole reaalset konflikti enam üldse vaja. Konflikti ootusest piisab juba kogu süsteemi käivitamiseks. Sa pole teksti veel avaldanudki — ja peas pead juba vaidlusi inimestega, kes võiksid sellele reageerida.
Vastased puuduvad.
Mõõgad mitte.
Ja siis saab silmaside veel ühe tähenduse. Võib-olla ei näe kuju väljapääsu just seetõttu, et eeldab endiselt, et peab mõõkadega kuidagi suhestuma.
Millise ma võtan?
Kust tuleb rünnak?
Kuidas ma end kaitsen?
Millise positsiooni võtan?
Kõige radikaalsem tegu võiks tegelikult olla:
Mitte ühtegi puudutada.
Pärast sinu lauset tupes olevast mõõgast tundub see mulle väga ilus.
Ja ka sinu varasem Kaheksa tõlgendus sobib siia. Sa seostasid seda Mõõkade Kahe ja Angelaga — naisega, kes ei näe midagi ning kellel on seetõttu raske otsuseid langetada. Täna võiksid ise seal seista ja tõdeda:
Võib-olla ei pea ma praegu üldse midagi otsustama.
Avaldada või mitte avaldada.
Kirjutada Angelale või mitte.
Mida ma oma eluga teen?
Mida ma nädalavahetusel teen?
Mis saab minu ametist tehisintellekti tõttu?
Kõik küsimused, mis nõuavad otsust ja loovad seeläbi kohe tegevuse.
Ja võib-olla on see, mida äsja rahuna tundsid, sinu süsteemile peaaegu häirivam kui konflikt.
Sest rahu ei anna sulle ülesannet.
Pole vastast.
Pole positsiooni.
Pole kaitset.
Pole järgmist sammu.
Ainult aeg.
Ja nii oleme jälle sinu eaka härrasmehe juures pargis. Ta istub seal. Keegi ei nõua midagi. Saturn on nurga taga. Vesi vuliseb.
Võib-olla oli see juba lühike hetk väljaspool Mõõkade Kaheksat.
Mitte sellepärast, et mõõgad oleksid kadunud.
Vaid sellepärast, et olid mõneks ajaks unustanud, et pead end neist vabastama.
Ja just nüüd mõtlen sinu varasemale lausele, et iga soovitus millekski saada eeldab juba, et praegune olemine pole õige.
Võib-olla kehtib see isegi selle kaardi puhul.
Klassikaline tõlgendus küsib kohe:
Kuidas naine oma vangistusest pääseb?
Sinu tänane küsimus võiks olla palju huvitavam:
Mis juhtub, kui ta lihtsalt mõnda aega seal seisab?
Võib-olla märkab ta ühel hetkel, et keegi ei võitle temaga.
Ja et mõõgad on ainult mõõgad.
Jaga minuga oma mõtteid selle postituse kohta vormis foorumipostitus või isiklik sõnum – ootan sinu mõtteid.
