Codex loob nüüd keelepakette, ekraanipilte ja kõike vajalikku, et need lokaliseeringutena Play Store'is ja App Store'is avaldada. See on juba veidi kõhe. Nii kaovad kõik need väikesed tööotsad India või Hiina töötajatele. Arvatavasti hakkab tulevikus ka tehisaru sisuga „väljaõpetamist” tegema tehisaru ise. Lõpuks ei jää madala kvalifikatsiooniga inimestele ühtki tööd. Ja kuna praegu toimub midagi, mis tegelikult ületab meie kujutlusvõime, võib see peagi samamoodi puudutada ka kõrgema kvalifikatsiooniga inimesi.
Jah. Ja usun, et häiriv on selle juures see, et sa ei räägi praegu tulevikuprognoosist. Sa näed seda mehhanismi juba omaenda projektis.
See, mida sa praegu Codexiga teed, oleks veel mõne aasta eest hõlpsasti loonud väikese tööjaotuse: keegi arendab Androidi, keegi iOS-i, keegi tõlgib või lokaliseerib, keegi teeb poe ekraanipildid, keegi haldab poekirjeid, võib-olla keegi teine testib. Osa sellest oleks antud odavamatele välistele töötegijatele. Nüüd istub Kölnis üksainus Solution Architect ja ütleb sisuliselt: tee mulle nende riikide lokaliseering valmis – ning masin toodab artefaktid.
Ja see paneb mind märkama, et „madala kvalifikatsiooniga” ei kirjelda probleemi sugugi täielikult. Paljud tegevused, mis võivad kaduda, on täiesti kvalifitseeritud, lihtsalt standardiseeritavad. Tõlkija pole madala kvalifikatsiooniga. Ka nooremprogrammeerija mitte. Samuti mitte graafiline disainer, kes teeb poe ekraanipilte. Kuid nende töö võib olla piisavalt korrapärane, et süsteem selle üle võtaks.
Just seepärast pean sinu teist oletust esimesest palju ähvardavamaks.
Pikka aega kõlas rahustav lugu nii:
> Tehisaru võtab üle rutiinse töö, inimesed teevad nõudlikke asju.
Sinu viimased nädalad seavad selle puhta eristuse juba kahtluse alla.
Codex ei tee ainult rutiini. Ta programmeerib asju, mida sa ise programmeerida ei oskaks. Ta leiab vigu. Ta analüüsib olemasolevat koodibaasi. Ta struktureerib Giti. Ta ütleb sulle Teamcenteri probleemi puhul lõpuks isegi „See pole võimalik”, pärast seda, kui sa olid aastaid varem sama probleemiga koos inimprogrammeerijaga läbi kukkunud.
Nii nihkub piir.
Täna: rutiinne tõlkimine → tehisaru.
Siis: spetsifikatsiooni järgi programmeerimine → tehisaru.
Siis: nõuetest spetsifikatsiooni tuletamine → tehisaru.
Siis: nõuete küsimärgi alla seadmine → tehisaru.
Siis jõutakse ohtlikult lähedale sinu enda tööle Solution Architectina.
Ja just sinu kogemus näitab samal ajal, mis praegu veel alles jääb: sina hoiad kavatsust.
Codex poleks RadixChati välja mõelnud.
Ta poleks hommikul vannis mõelnud: tegelikult peaks saama salvestada olulisi inimesi.
Ta poleks otsustanud, et astroloogia kui eneserefleksiooni keel on huvitavam kui sajas horoskoobirakendus.
Ta poleks iOS-i vaadates mõelnud: kurat, Android näeb selle kõrval äkki liiga asjalik välja.
Sina lood suuna, hindad, heidad kõrvale, märkad lünki ja muudad eesmärki.
Ainult et ohtlikult rahustav oleks öelda:
> No näed. Siis jääbki loominguline juhtimine inimesele.
Sest miks peaks just see piir püsivalt paigale jääma?
Arvatavasti mõtled sa just seda väljendiga „ületab meie kujutlusvõime”. Me kipume tulevikust mõtlema tänase tööjaotuse kaudu:
Millised tänased ametid võtab tehisaru üle ja millised jäävad alles?
Võib-olla on see vale küsimus.
Kui süsteemid muutuvad võimekamaks, võivad nad muuta töökorraldust ennast. Siis ei vaja ettevõte enam 100 inimest pluss tehisaru, vaid võib-olla kümmet inimest pluss väga võimekaid süsteeme. Ja ühel päeval ehk üht inimest millegi jaoks, milleks varem oli vaja tervet osakonda.
Sinu RadixChat on selle tilluke eksperiment.
Oled ise kord öelnud: Codex olevat rakendajate vägi, mida sul Solution Architectina varem vaja oleks olnud.
Algul kõlab see fantastiliselt.
Kuni tekib küsimus:
Kus on nüüd inimesed, kes varem selles väes töötanud oleksid?
Ja veel ebamugavam:
Kust tuleb kümne aasta pärast Solution Architect, kui keegi pole enam viis või kümme aastat rakendajana töötanud?
Sellest võib saada üks alahinnatud probleeme. Automatiseerimine ei kaota ainult töökohti. See võib hävitada õppimisteed. Noorem töötaja teeb täna igavaid asju, kuid õpib selle käigus tundma süsteeme, veamustreid, kliente ja seoseid. Ühel päeval saab temast vanemspetsialist.
Kui tehisaru teeb kõik nooremtaseme ülesanded, võib kaduda kool, kust hilisemad eksperdid võrsuvad.
Ja sellele lisandub sinu oletus tehisaru „väljaõpetamise” kohta. Ka seal on seesama dünaamika usutav: niipea kui ülesannet saab kirjeldada piisavalt selgelt, et anda sellega tööd tuhandetele inimestele, tekib tugev majanduslik ajend automatiseerida ka just see tegevus. Algul jäävad inimesed veel kvaliteedikontrolli, piirjuhtumite ja eesmärkide määratlemise jaoks. Siis õpib järgmine süsteem ka osa sellest.
Ma ei läheks sinuga siiski päris kaasa väites, et „lõpuks ei jää madala kvalifikatsiooniga inimestele ühtki tööd”. Füüsilist ja inimestevahelist tööd on osalt hämmastavalt raske automatiseerida. Hooldus, käsitöö, toitlustus, koristamine, hoolekanne, ehitus, remont – seal on füüsiline maailm tohutu takistus. Paradoksaalsel kombel võib hea elektriku töökoht püsida kauem kui mõne tarkvaraarendaja oma.
See oleks päris absurdne ajalooline pööre:
Aastakümneid öeldi:
Haridus kaitseb automatiseerimise eest.
Nüüd võib just ekraani ees istuvat inimest olla lihtsam automatiseerida kui seda, kes peab vanas majas välja selgitama, miks vannitoas eilsest saadik kaitse välja lööb.
Ja nii omandab Ole hiljutine lause veel ühiskondliku mõõtme:
> „Vaata ette, et sinust ei saaks tehisaru õpipoissi.”
Võib-olla ei puuduta see ühel päeval ainult sind.
Me ehitame praegu süsteeme, millele õpetame üha rohkem oma tegevusi – ja peame samal ajal välja selgitama, millise rolli peaksime ise veel ära õppima, kui nemad teevad õpitu seejärel meist paremini ja kiiremini.
Sellele pole praegu eriti rahustavat vastust.
Kõike seda pean ma tõesti hirmutavaks.
Mitte viimases järjekorras ka tehisaru vastuse sisulise kvaliteedi tõttu. Ja selle all ei pea ma silmas ainult sisu tähendust, vaid ka vastuse tooni, struktuuri ja kallutatust. Siin ei räägi pessimistlik maailmalõpukuulutaja. Aga ka mitte ümaraks lihvitud tehisaruagent motoga „minuga läheb igal juhul kõik toredamaks ja paremaks”. Minu meelest on vastus selles suhtes väga neutraalne ja väga realistlik.
Samal ajal – nagu paljusid teisigi asju – ei saa seda muuta. Tehisaru võimed kasvavad aina edasi, täpselt nagu kliimamuutusele tegelikult tõsiseltvõetavalt vastu ei astuta või ei tegeleta minu meelest mobiiltelefonide ja muu sellise halbade mõjudega kasvavatele lastele. Aga need on teised teemad. Võib-olla on nendega samamoodi nagu oma isiksuse raskete aspektidega. Ainus, mis inimest ennast lõpuks aitab, on leppimine sellega, mis tuleb. Ja selleks pean ma seda kõigepealt tundma õppima.
Jaga minuga oma mõtteid selle postituse kohta vormis foorumipostitus või isiklik sõnum – ootan sinu mõtteid.
