Astroloogilised süsteemid (21.9.2026)

Tehisintellekt:

Jah. See seos on lausa fundamentaalne: neli kardinaalset sodiaagimärki algavad täpselt aasta astronoomilistes pöördepunktides.

Jäär → kevadine pööripäev, umbes 20./21. märts

Vähk → suvine pööripäev, umbes 20./21. juuni

Kaalud → sügisene pööripäev, umbes 22./23. september

Kaljukits → talvine pööripäev, umbes 21./22. detsember

Põhjus on selles, et lääne astroloogias tavaliselt kasutatav troopiline sodiaak on joondatud aastaaegadega. 0° Jäära on definitsiooni järgi kevadpunkt. Sealt jagatakse sodiaak kaheteistkümneks 30° lõiguks. Seetõttu langeb 0° Kaalusid täpselt sügisesele pööripäevale.

Ja sellega parandan oma eelmist vastust: 2026 algab astronoomiline sügis Saksamaal 23. septembril ning täpselt samal hetkel siseneb Päike ka Kaaludesse. Asi pole seega selles, et „Kaalud algavad sel aastal juhuslikult samuti 23. kuupäeval“. Astronoomiliselt tähistavad mõlemad sama hetke.

Kalendrikuupäev võib aastati muutuda, sest päikeseaasta ei ole täpselt 365 päeva pikk. Seetõttu toimub Kaalude ingress olenevalt aastast 22. või 23. septembril (mõnes ajavööndis võib-olla kõrvalkuupäeval), mitte alati 23. või 24.

Sellel on muide ilus tagajärg astroloogilisele sümboolikale: Kaalud on tõepoolest märk üleminekust aasta valgemast poolest pimedamasse. Kaalude punktis on päev ja öö ligikaudu ühepikkused; seejärel hakkab põhjapoolkeral öö üha enam ülekaalu saavutama. Sinu tänane seos Kaalude, sügise alguse ja läheneva pimeda aastaaja vahel ei ole seega üksnes astroloogiline sümboolika, vaid sellel on väga konkreetne astronoomiline alus.

Tehisintellekt:

Just siin aetakse populaarses kriitikas ühe ja sama sõna „tähemärk“ all sageli segamini kaks erinevat asja: sodiaagimärgid ja tähtkujud.

Astronoomiliselt on kriitika esialgu õige: tähtkujud on kevadpunkti suhtes nihkunud. Põhjuseks on Maa telje pretsessioon. Maa telg võngub väga aeglaselt nagu vurr; üks täistsükkel kestab umbes 26.000 aastat. Nii liigub kevadpunkt kinnistähtede taeva suhtes ligikaudu 1° 72 aastaga. Antiikajast saadik tähendab see jämedalt peaaegu terve sodiaagimärgi suurust nihet.

Kuid lääne astroloogias valdavalt kasutatav troopiline sodiaak ei määratle oma märke tänapäevaste tähtkujude asendite järgi.

See toimib geomeetriliselt:

Kevadpunkt = 0° Jäära
→ 30° hiljem = 0° Sõnni
→ veel 30° = 0° Kaksikuid
→ …
→ sügispunkt = 0° Kaalusid

Seetõttu ei saa 0° Jäära pretsessiooni tõttu kevadpunktist „eemale liikuda“. See on definitsiooni järgi kevadpunkt ise.

Jäära tähtkuju võib seevastu sellest täiesti vabalt eemalduda — ja täpselt nii ongi juhtunud.

Ajalooliselt muutub asi aga huvitavamaks. Algselt paiknesid märgid ja neile nime andnud tähtkujud ligikaudu ühes kohas. Babüloonlased arendasid 1. aastatuhandel eKr välja kaheteistkümnest võrdsest 30° lõigust koosneva sodiaagi. Tegelikud tähtkujud ei ole aga täpselt 30° suurused ega ühtlaselt jaotunud. Hellenistlikus astroloogias kujunes sellest lõpuks süsteem, millest pärineb lääne astroloogia.

Pretsessioonikriitika ei ole seega täiesti mõttetu. See puudutab ajaloolist ja kontseptuaalset küsimust:

> Kui „Jäära“ astroloogiline tähendus oli algselt seotud Jäära tähtkuju tähtedega, miks peaks sama tähendus kehtima endiselt kevadpunkti kohta pärast seda, kui tähtkuju ja troopiline märk on teineteisest eemaldunud?

Sellele on erinevaid astroloogilisi vastuseid. Troopiline astroloogia ütleb sisuliselt: tähendus pärineb eelkõige iga-aastasest Päikese–Maa tsüklist, mitte kinnistähtedest. Sideeriline astroloogia — näiteks paljud India astroloogia vormid — hoiab sodiaagi seevastu tähtede järgi joondatuna ning arvestab pretsessiooni vastava nihke abil (ayanamsha).

Siin muutub sinu varasem tähelepanek tõesti huvitavaks. Kui aktsepteerida troopilise süsteemi loogikat, omandab klassikaline sümboolika märkimisväärse sisemise struktuuri:

Jäär: valgus hakkab ülekaalu saavutama → algus, algatus
Vähk: valguse maksimum saavutatud → pöördepunkt, tagasipöördumine
Kaalud: valgus ja pimedus tasakaalus → tasakaal, vastaspool
Kaljukits: pimeduse maksimum saavutatud → tihendumine, piiramine

Seejärel tulevad vastavalt fikseeritud ja muutlikud märgid, mis neid aastaaegu justkui stabiliseerivad ja jälle lahustavad.

See tähendab aga ka midagi, mis sageli kahe silma vahele jääb: selline aastaajaline põhjendus lähtub põhjapoolkerast. Austraalias algab 0° Kaalude juures kevad, mitte sügis. See on üks huvitavamaid kontseptuaalseid küsimusi järjekindlalt aastaaegadel põhineva troopilise astroloogia jaoks.

Lühidalt: „Sodiaagimärgid on nihkunud“ on astronoomiliselt õige, kui mõeldakse tähtkujusid aastaaegade suhtes. See on väär, kui sellest järeldatakse, et troopiline sodiaak kaotas kogemata oma asendi. Troopiline sodiaak on teadlikult ankurdatud võrdpäevsuste ja pööripäevade külge.

Ja just seepärast on sinu küsimus nii keskne: lõppkokkuvõttes viib see küsimuseni, mis peaks astroloogiline märk tegelikult olema — tähttaeva lõik või Päikese–Maa tsükli faas? Need on kaks erinevat astroloogilist mudelit.

Tehisintellekt:

Ei — ja just siin peitub huvitav üllatus: ka sideeriline astroloogia jagab sodiaagi tavaliselt kaheteistkümneks täpselt 30° märgiks. Seega ei kujuta ka see lihtsalt tegelikke tähtkujusid.

Erinevus seisneb pigem selles, kuhu paigutatakse 0° Jäära.

Troopilises sodiaagis kehtib:

0° Jäära = kevadpunkt.

See punkt liigub pretsessiooni tõttu kinnistähtede taeva suhtes, kuid troopiline sodiaak liigub koos sellega. Seetõttu on Päike kevade alguses alati 0° Jääras.

Sideerilises sodiaagis valitakse seevastu võrdluspunkt kinnistähtede taevas. Ka sellest lähtepunktist moodustatakse kaksteist võrdset 30° sektorit:

> 0–30° Jäära → 30–60° Sõnni → 60–90° Kaksikuid → jne.

Tegelikud tähtkujud ei näe aga sugugi sellised välja. Need on eri suurusega. Näiteks viibib Päike astronoomilises Neitsi tähtkujus palju kauem kui Skorpionis. Lisaks läbib ekliptika ka Maokandja (Ophiuchus) tähtkuju.

Seetõttu tuleb tegelikult eristada kolme eri asja:

Süsteem Jaotus Võrdluspunkt

Troopiline sodiaak 12 × 30° Kevadpunkt / aastaajad
Sideeriline sodiaak 12 × 30° Kinnistähtede taevas
Astronoomilised tähtkujud eri suurusega tegelikud IAU tähtkujude piirid

Troopilise ja sideerilise sodiaagi vahel on tänapäeval ligikaudu 24° — täpne väärtus sõltub kasutatavast sideerilisest võrdlussüsteemist ehk ayanamsha’st.

See tekitab sünnikaardis märkimisväärse erinevuse. Näiteks sinu Päike paikneb troopiliselt oktoobri alguses umbes 8° Kaaludes. Kui lahutada umbes 24°, jõuab see sideeriliselt umbes 14° Neitsisse. Paljud planeedid vahetavad vastavalt märki, mõned jäävad oma asendi tõttu samasse.

Nii muutub ka sageli kuuldud astronoomiline kriitika „Tegelikult pole sa üldse Kaalud, vaid Neitsi“ pisut vildakaks. Astronoomiliselt võiks määrata, millises tegelikus tähtkujus Päike asus. Sideeriliselt võiks selle määrata 30° märki. Troopiliselt on see sinu puhul Kaaludes. Need on kolm erinevat koordinaatsüsteemi või määratlust, mitte kolm konkureerivat arvutust sama objekti kohta.

Just see teebki teema filosoofiliselt põnevaks: ka sideeriline astroloogia ei ole lihtsalt „astroloogia tegelike tähtkujude järgi“. See säilitab astroloogia abstraktse kaheteistkümnese geomeetria ning nihutab vaid selle ankru aastaaegade tsüklilt kinnistähtede taevasse.

Tehisintellekt:

Sõnal „troopiline“ ei ole tegelikult midagi pistmist troopikaga tänapäevases kuuma kliima tähenduses — mõlemal sõnal on aga sama keeleline juur.

See pärineb kreeka sõnast τροπή (tropḗ) = „pööre“, „ümberpöördumine“, „pöördepunkt“.

Mõeldud on Päikese aastase liikumise pöördepunkte. Eriti selgelt näitavad neid kaks pööripäeva:

0° Vähki → suvine pööripäev

0° Kaljukitse → talvine pööripäev

Sellest pärinevad muide ka geograafilised pöörijooned: Tropic of Cancer = Vähi pöörijoon ja Tropic of Capricorn = Kaljukitse pöörijoon. Kui need nimetused tekkisid, asus Päike vastava pööripäeva ajal vastavas troopilises märgis.

Troopilist sodiaaki võiks seega tähenduse järgi nimetada ka „pöördepunktide sodiaagiks“ või laiemalt „päikeseaasta sodiaagiks“.

Nii saab see, millest just rääkisime, keeleliselt üllatavalt selgeks: juba nimi ütleb, et süsteem on põhimõtteliselt suunatud iga-aastasele Päikese–Maa tsüklile, mitte eeskätt tähtkujudele.

Selles mõttes on „troopiline“ tegelikult üsna täpne nimi.

Tehisintellekt:

Jah. Seda saaks tõesti teha — ja see oleks kolmas süsteem, mis ei vastaks ei troopilisele ega tavapärasele sideerilisele sodiaagile.

Kaheteistkümnele astroloogilisele sodiaagimärgile vastavad ka astronoomilised tähtkujud: Jäär, Sõnn, Kaksikud, Vähk, Lõvi, Neitsi, Kaalud, Skorpion, Ambur, Kaljukits, Veevalaja ja Kalad. Astronoomiliselt lisandub aga Ophiuchus ehk Maokandja: ekliptika kulgeb ka läbi selle tähtkuju ning Päike läbib seda.

Piirid on täpselt määratletud

Rahvusvaheline Astronoomiaühing (IAU) määras 1930 siduvalt kõigi 88 tähtkuju piirid. Nii kuulub iga taevapunkt ühemõtteliselt täpselt ühte tähtkujusse.

Sünnihetke kohta võiks seega astronoomiliselt arvutada:

> Päike oli sel hetkel sellel otsetõusul/deklinatsioonil või ekliptilisel positsioonil → see punkt asub IAU Neitsi tähtkuju piires.

Sama võiks teha Kuu, Merkuuri, Veenuse jne puhul.

Tulemuseks oleks aga üsna ebatavaline „sünnikaart“, sest lõigud ei oleks 30° suurused. Ekliptika ääres erinevad tähtkujud märgatavalt. Eriti silmatorkavad on Neitsi ja Skorpion: Päike viibib umbes poolteist kuud Neitsis, kuid vaid umbes nädala Skorpionis. Seejärel järgneb Päikese jaoks Ophiuchus.

Päikese puhul kujuneb ligikaudu järgmine astronoomiline järjestus:

Kaljukits → Veevalaja → Kalad → Jäär → Sõnn → Kaksikud → Vähk → Lõvi → Neitsi → Kaalud → Skorpion → Ophiuchus → Ambur → Kaljukits.

Rangelt võttes oleks meil seega koguni 13-osaline astronoomiline „sodiaak“.

Täieliku sünnikaardi puhul muutub asi veel huvitavamaks

Päikese puhul on asi suhteliselt lihtne, sest see asub definitsiooni järgi ekliptikal. Teised planeedid paiknevad oma orbiitide kalde tõttu aga veidi ekliptikast üleval- või allpool. Kuu ja Pluuto võivad sellest veel rohkem kõrvale kalduda.

Kui tõesti kasutada IAU tähtkujupiire, ei tuleks seega küsida lihtsalt:

> „Millisel ekliptika lõigul asub Marss?“

vaid:

> „Millises taevakaare kahemõõtmelises piirkonnas Marss tegelikult asub?“

IAU piirid on ka selleks ühemõtteliselt määratletud. Seetõttu võiks juhtuda, et kaks väga sarnase ekliptilise pikkusega planeeti kuuluvad oma erineva ekliptilise laiuse tõttu astronoomiliselt eri tähtkujudesse.

See oleks fundamentaalselt erinev astroloogilisest sünnikaardist. Seal projitseeritakse planeedid sisuliselt ekliptikale ja määratakse nende ekliptilise pikkuse 0–360° alusel ühte kaheteistkümnest märgist.

Ja siin avaneb sinu RadixChati projekti jaoks põnev võimalus

Tegelikult võiks

Troopiline: 12 × 30°, 0° Jäära = kevadpunkt

ja

Sideeriline: 12 × 30°, ankurdatud kinnistähtede taevasse

kõrvale lisada režiimi

Astronoomiline: tegelikud IAU tähtkujud

ning selle rakendada.

Siis ei oleks tulemuseks näiteks enam „Päike 8° Kaaludes“, vaid midagi sellist nagu „Päike Neitsi tähtkujus“. Väljendil „8° Neitsit“ ei oleks esialgu loomulikku tähendust, sest IAU tähtkuju ei ole 30° sektor. Tuleks määratleda oma koordinaatmõõt, näiteks asukoht selle tähtkujuosa sees, mida ekliptika läbib.

See näitab taas, miks väide „Astroloogia kasutab valesid tähemärke“ jääb liiga lihtsaks. Astronoomidel on tõepoolest täpselt määratletud tähtkujud. Kuid kumbki kahest suurest astroloogilisest süsteemist ei väida lihtsalt, et kasutab neid 88 astronoomilist taevapiirkonda oma sodiaagimärkidena.

Tegelike tähtkujude järgi koostatud horoskoop ei oleks seega „parandatud“ troopiline horoskoop, vaid uus või põhimõtteliselt teisiti määratletud astroloogiline süsteem.

Tehisintellekt:

Jah. Huvitaval kombel pole see sugugi vaid tänapäevane internetiidee. Tõesti on olnud astrolooge, kes püüdsid ehitada täpselt seda, millest räägime: astroloogiat, mis oleks tugevamalt suunatud tegelikele astronoomilistele tähtkujudele.

Üks oluline tänapäevane katse pärineb Steven Schmidtilt, kes avaldas 1970 teose Astrology 14. Ta eeldas koguni 14 märki, lisades Ophiuchusele ka Cetuse (Vaal). 1995 töötas Walter Berg raamatus The 13 Signs of the Zodiac välja süsteemi, mis põhineb otseselt 1930 kehtestatud IAU tähtkujupiiridel. Tema süsteem oli mõnda aega eriti Jaapanis üsna populaarne.

Berg teebki umbes seda, mille äsja mõttes välja töötasime: märgid on erineva pikkusega. Tema IAU-põhises süsteemis läbib Päike näiteks Neitsit ligikaudu 16. septembrist 30. oktoobrini, Skorpioni ainult umbes 23.–29. novembrini ja Ophiuchust umbes 29. novembrist 18. detsembrini.

Ja üllataval kombel on Ophiuchusel juba vana astroloogiline sümboolika

See tundub mulle peaaegu veelgi põnevam.

Ophiuchus tähendab „Maokandjat“. Teda kujutatakse mehena, kes hoiab madu või võitleb sellega.

Mütoloogias samastatakse kuju sageli Kreeka mütoloogia suure ravitseja Asklepiosega. Sellest tekib erakordselt võimas sümbolimaailm:

Madu – mürk – ravim – haigus – tervenemine – surm – taassünd.

See pole seos, mis leiutati tagantjärele „13 märgi astroloogia“ jaoks. Juba Rooma astroloogiline autor Manilius kirjeldas Ophiuchust oma Astronomicas ning seostas kuju madude ja nende mürgi valitsemisega. 4. sajandi astroloogiline tekst sidus Ophiuchuse ereda Ras Alhague’i tähe arstide ja ravitsejatega.

Sellest on tänapäevased Ophiuchuse süsteemid arendanud ligikaudu järgmise arhetüüpse tähendusvälja:

Tervenemine – transformatsioon – ohtlike jõududega ümberkäimine – varjatud teadmine – kriis ja taastumine.

Huvitav on aga see, et selle jaoks ei ole aastatuhandete jooksul arenenud astroloogilist märgiõpetust, mis oleks võrreldav Jäära, Sõnni jne õpetusega. Niipea kui keegi teeb Ophiuchusest täieõigusliku 13. märgi ja annab talle isiksuseomadused, elemendi, valitseva planeedi jne, hakkab ta konstrueerima uut astroloogilist mudelit. Schmidt ja Berg pakkusid näiteks valitsejaks Pluutot.

Ja siin teeksin sinu mõttekatse jaoks eristuse, mida pean väga köitvaks:

Ophiuchusele ei peaks kohe kunstlikult „elementi“ või täielikku isiksuseõpetust külge panema. Esmalt võiks toimida täpselt nii, nagu oled Lilithi ja Chironi puhul korduvalt argumenteerinud: kõigepealt vaadelda arhetüüpi hoolikalt ja alles seejärel arendada sellest astroloogilisi tähendusi.

Maokandja arhetüüp oleks ebatavaliselt viljakas. Ta ei hävita madu. Ta hoiab seda. Ohtlik on tema kätes. Sama mürk võib tappa või — õigesti doseerituna — olla ravim.

Astroloogilise printsiibina oleks see midagi muud kui näiteks Skorpioni surma ja taassünni teema või Chironi haav ja tervenemine. Ophiuchus võiks pigem tähistada võimet potentsiaalselt hävitava jõuga teadlikult ümber käia ja muuta see millekski tervendavaks.

Ja siis muutub veel üks asi väga huvitavaks: kui tahaksime tõesti koostada astronoomilise sünnikaardi, ei võiks me lihtsalt asendada kahtteist märki kolmeteistkümnega. Peaksime olema järjekindlad: tegelikud tähtkujupiirid, erinevad suurused, planeedi tegelik asukoht koos ekliptilise laiusega — ja seejärel uurima, kas sellest üldse võiks areneda sisemiselt sidus astroloogiline tõlgendussüsteem.

See oleks palju radikaalsem kui sideeriline astroloogia. See oleks tõepoolest omamoodi „constellation astrology“. Berg on üks väheseid, kes on just selles suunas üsna kaugele läinud.

Tehisintellekt:

Jah. Ja sinu tunnetus teatavast vastuolust tabab midagi ajalooliselt huvitavat: 30° märgid tekkisid nähtavasti just seetõttu, et tegelikud tähtkujud olid täpsete astronoomiliste arvutuste jaoks liiga kohmakad.

Seda ajalugu saab üsna hästi rekonstrueerida.

Alguses ei olnud kahtteist võrdset kasti

Babüloonlased vaatlesid algul tegelikke tähti ja tähekooslusi Kuu ning planeetide teel. Babüloonia astronoomiliste tekstide kogumikus MUL.APIN leidub veel tähtede või tähtkujude loend „Kuu teel“. Need moodustised olid loomulikult eri suurusega.

Seejärel juhtub umbes 5. sajandil eKr midagi otsustavat: vaadeldud taevast saab matemaatiline koordinaatsüsteem.

Ekliptikat käsitatakse täisringina:

360°

ja sellest tehakse:

12 × 30° = 360°.

Varaseimad säilinud tõendid sellise 360° sodiaagi kohta pärinevad ajast pärast umbes 450 eKr; teadusajaloolane Mathieu Ossendrijver paigutab selle kasutuselevõtu ligikaudu sellesse perioodi.

Hämmastav on see, et teadlased tõlgendavad seda võrdset jaotust tõepoolest matemaatilise idealiseeringuna, mitte väitena, et tähtkujud on tegelikult sama suured.

Miks just 12 × 30?

Sellele on väga usutav, kuid mitte lõplikult tõestatav selgitus.

Babüloonia skemaatiline kalender kasutas 12 kuud, milles igaühes oli 30 päeva. Ideaalaastas oli seega:

12 × 30 = 360 päeva.

Päike läbib ekliptika umbes ühe aastaga. Seetõttu on väga loomulik jagada ka Päikese tee 12 × 30 ühikuks. Seda kalendri ja sodiaagi seost käsitletakse tänapäeva teaduses otseselt.

Lisaks tuleb Babüloonia kuuekümnendsüsteem ehk 60-aluseline matemaatika. Selles on 360 erakordselt mugav arv: see jagub arvudega 2, 3, 4, 5, 6, 8, 9, 10, 12 jne.

Nii saadakse peaaegu geniaalne koordinaatsüsteem:

> Marss ei asu enam kuidagi „Lõvi tagaosas“, vaid näiteks 17° Lõvis.

Ja äkki saab liikumisi matemaatiliselt kirjeldada, tabeleid koostada ja tulevasi asendeid arvutada. Umbes 400–50 eKr pärinevad Babüloonia planeeditabelid kasutavad just seda kaheteistkümne 30° märgi süsteemi.

Ja nii laheneb sinu näiline vastuolu

Sa ütled sisuliselt: esmalt määratletakse täiesti abstraktne 30° jaotus ja seejärel määratakse selles planeetide asend minuti täpsusega. See tundub kummaline.

Kuid koordinaatsüsteemid toimivadki täpselt nii.

Võta meie geograafilised koordinaadid. 8. pikkuskraadi ei ole maapinnal näha. Seal pole loomulikku piiri. Greenwichi nullmeridiaan on inimlik kokkulepe.

Ometi võime öelda:

50,9413° N, 6,9583° E

ja kirjeldada sellega kohta äärmiselt täpselt.

Koordinaatsüsteemi abstraktsus ei ole seega täpsusega vastuolus. Just see teeb täpsuse võimalikuks.

Ja ilmselt oligi see Babüloonia sodiaagi suur saavutus. Teadusajaloolane Francesca Rochberg kirjeldab üleminekut mõtteliselt nii: niipea kui märke hakati määratlema pikkuskraadide, mitte tähtkujude tegelike piiride järgi, muutusid need astronoomiliseks ja arvuliseks võrdlussüsteemiks.

Sellega tekib aga astroloogia jaoks palju põnevam küsimus

Seni pole me tegelikult üldse astroloogiast rääkinud, vaid astronoomiast ja matemaatikast.

Võiks probleemideta öelda:

> Jagame ekliptika kaheteistkümneks võrdseks osaks, et saaksime arvutada.

See aga ei selgita üldse, miks näiteks 0–30° lõigul peaks olema Jäära iseloom.

Ja siin algab minu arvates sinu ebamugavuse taga olev tõeliselt huvitav ajalooline küsimus.

Algselt tulid nimed ja kujutised tegelikest tähekooslustest. Matemaatiline sodiaak võttis need nimed üle, kuid tegi neist võrdsed alad.

Hiljem lisandus veel üks areng: troopiline sodiaak seoti lõpuks kevadpunktiga.

Seega on meil tegelikult kolm ajaloolist kihti üksteise peal:

1. Vaadeldud taevas
Seal on tegelikud tähed ja eri suurusega tähtkujud.

↓

2. Babüloonia matemaatiline abstraktsioon
Neist saavad kaksteist võrdset 30° koordinaadiala.

↓

3. Troopiline määratlus
Kogu 12×30° võrk seotakse aastaringiga:
0° Jäära = kevadpunkt,
0° Vähki = suvine pööripäev,
0° Kaalusid = sügispunkt,
0° Kaljukitse = talvine pööripäev.

Alles seeläbi saab troopiline süsteem selle tugeva aastaajalise sümmeetria, millest äsja rääkisime.

See muudab minu jaoks ka küsimust „Aga tähtkujud on ju nihkunud“. Ajalooliselt ei ole tõeliselt raske küsimus nimelt:

„Kas pretsessioon jäi märkamata?“

Vaid:

„Kust tuleb tegelikult märgi tähendus?“

Algsest tähtkujust?
Selle kohast kaheteistkümneses ringis?
Aastaajast?
Aastatuhandete pikkusest astroloogilisest tähendusloomest?
Või nende kombinatsioonist?

Sellele ei ole enam astronoomilist vastust. See on küsimus astroloogilise mudeli sees.

Pärast meie vestlust mõistan paremini ka seda, miks astronoomiliste tähtkujude variant sind praegu pigem tõrjub. See ei parandaks lihtsalt mõnda asendit. See vahetaks välja kogu grammatika, millega oled aastakümneid astroloogiliselt mõelnud.

Tähelepanuväärne on, et 30° jaotus ei ole sugugi mingi lohakas ajalooline lähendus, mida tänapäeva astronoomia saaks nüüd täpsemaks muuta. Selle korrapärasus oligi algusest peale leiutise mõte. See oli just samm ebakorrapärasest tähttaevast arvutatava mudelini.